pühapäev, 10. märts 2013

"Tappa laulurästast" Vanemuises

Harper Lee "Tappa lauluräästast" on raamat, mis omal ajal viis mind kõige täiega lapsepõlve. Kuigi lugesin seda raamatut tavatult hilja. Urmas Lennuk on viidanud, et tema lavastus "Tappa laulurästast" mängib Bullerby-variatsioonidel ehk siis puudutab õnneliku lapsepõlve süütuid muresid ning nende kaudu last täiskasvanus. Ma saan sellest nii hästi aru. Nagu ka sellest, et niisugused täiskasvanute raamatud nagu "Tappa laulurästast" meeldisid mulle juba lapsena rohkem kui päris lasteraamatud. Vanemuise Teatri lavastuses jäi nüüd ainult üle minna taas kord Nirksilma maailma ning imetleda kõigi näitlejate (Liisa Pulk, Maria Soomets, Andres Mähar) lapseks olemise oskust.

Muidugi tulevad jälle täiskasvanud ja rikuvad kõik ära. Peamine, et nad siiski armastavad. Laps vajab armastust, kuigi juba väga pisikesest peale tajub ta kõikjal ebaõiglust. Olgu selle allikaks siis jalgratas, millega vend sõita ei luba või mida isa rahapuudusel osta ei saa, või aeg, mida vanemad lapse jaoks kõigi muude tähtsamate asjatoimetuste tõttu ei leia. Aga see ebaõiglus paneb fantaasia tööle ja sunnib last ehitama omaenda maailma ja mõtestama ümbritsevat nii, nagu see selles vanuses ja nende teadmiste juures paistab. Vahel tundub, et tänapäeval otsustame me laste eest liiga palju ära, andmata aru, et täiskasvanuna peavad praegused lapsed ise otsuseid langetama.

Lennuki lavastus on raamatuaineline. Ta ei ole püüdnud kogu raamatut lavale seada, isegi mitte osasid sellest. Lavastuse tutvustuseski öeldakse: "Lavastuses ei käsitleta teose menu ega rassismi, vaid romaani seda osa, mis puudutab lapsepõlve ja inimlikkust." Lennuk on võtnud idee ja kohandanud selle mitukümmend aastat hilisema ajaga. Ma ei mäleta enam isegi, kas lavastuses mainiti üldse, et mees, keda Nirksilma isa Atticus (Hannes Kaljujärv) kohtus kaitsma pidi, oli neeger (mustanahaline?). Selge on ju, et tänapäeval, ei saaks pelgalt nahavärvi põhjal oletada, et protsess on kaotatud. Küll aga ei tähenda see, et tänapäeval ei oleks lootusetuid juhtumeid. Me nimetame neid võib-olla poliitiliselt korrektseiks otsusteks. Üldine sõnum on ikka selline, et õiglus sõltub ühiskondlikest tõekspidamistest. Dillist oli saanud tüdruk (Maria Soomets) ning Nirksilma (Liisa Pulk) ja Dilli soov abielluda oli igati aktuaalne teemakäsitlus.

Tulen veel korraks tagasi alguse ehk selle juurde, kui hästi said näitlejad laste kehastamisega hakkama. Nirksilm oli täpselt niisugune, nagu ma teda alati olen kujutlenud, Beni (Andres Mähar) ma raamatust eriti enam ei mäleta, aga üldiselt on Andres Mähar Vanemuises klass omaette. Pakuks pigem, et siin lavastuses on ta veel noorem, kui roll ette näeb. Maria Soometsa Dill oli kõige vähem tõetruu. Ehk aidanuks, kui ta oleks veel tüdrukulikumaks tehtud? Ülejäänud kahes rollis on Hannes Kaljujärv (Atticus) ja Liina Olmaru (Calpurnia). Kaljujärv mõjus alguses liiga tavaliselt, aga lõpus hakkasid Atticuse monoloogi ajal pisarad põski mööda ikkagi alla voolama. Üle pika aja tundsin, et tahaks hüüda: oodake, mul on vaja omaette olla! Etendus justkui purustas ühte inimhinge kaitsva kihi. Olmaru Calpurnia on väliselt jäik, vaoshoitud ja tõsine, aga sisemiselt kõike inimlikult head väärtustav.

Ma olen viimasel ajal nii palju head teatrit näinud. Valin vist targalt või ongi eesti teater praegu sellises üle keskmise seisus. Ah, arvatavasti olen lihtsalt teatrilainel ja tunnen, et lavaelu küllastab mu muidu natuke liiga akadeemiliseks kippuvat igapäeva. Selles on asi! Aga "Tappa laulurästast" on ilus ja liigutav, pakkudes hulganisti äratundmist, läbielamist ja lõpuks teadmise, et niisugust teatrit ma armastangi.

2 kommentaari:

  1. Hm, veidravõitu lugeda, et see jäi kahe silma vahele, et kaitstavaks oli neeger - see oli ju ometigi etenduse seisukohalt väga tähenduslik nüass. Ja Andres Mähari tegelaskuju nimi oli Jem, mitte Ben.

    VastaKustuta
  2. Vastupidi, minu meelest just see, et kaitstav oli mustanahaline, polnud tähenduslik. Nagu kirjutasin, nahavärv ei tähenda tänapäeval automaatselt protsessi kaotamist. Seda, et kaitstav mustanahaline on, teadsin raamatust, ja mul oli hea meel, et Lennuk oli suutnud või osanud seda tähendusvälja laiendada, ajakohastada. Ben on trükiveakuradi abil sisse lipsanud (võimalik et ka mõni automaatne korrektor on nime kirjutamise ajal ära muutnud ja ma ei pannud tähele).

    VastaKustuta