Reede, 15. veebruar 2013

Lantimiskunstikoolis

Mõni aeg tagasi küsis sõbranna umbes kümneaastane laps mu käest mingi lavastuse kohta, et kes seal mängivad. Nimetasin mõne nime ja sain vastuseks pettunud pilgu. Kui täpsustada püüdsin, et keda tema siis näha tahaks, nimetas ta mitut noort näitlejat, kes kevadel lavakooli lõpetamise järel olid asunud tööle Linnateatrisse. Olin nõutu, sest ei meenunud ühtki sellist lavastust (ei Linnateatris ega mujal), kus see laps võiks oma lemmikuid näha. "Tõde ja õigus" on arvatavasti veel liiga pikk ja keeruline, hästi sobinuks "Seitse venda", aga seda ei mängita enam, "Prints ja kerjus" polnud tolle vestluse ajal veel lavale jõudnud. Tegelikult ei soovitaks ma talle ka "Lantimiskunstnikke", kus tema lemmikud kõik kenasti kohal on. See on juba jälle natuke suurematele.

Mis põhiline - "Lantimiskunstnikud" on noorte ja vallatute lavastus. Sündinud ja tehtud noortelt noortele. Aluseks võetud Neil Straussi autobiograafiline raamat-eneseabiõpik "The Game", täienduseks ja eestindamiseks on lavastusse pikitud ümberringi kogutud ja kogunenud materjali. See aitab luua ja säilitada aktuaalsust. Päevakajalisusest räägivad näiteks kellegi kogemata lausutud kommentaarid tasuta ühistranspordi kohta, heade peokohtade ülevaated. Etenduses, mida mina nägin, viidati ka ühele lavastust arvustanud-kommenteerinud ajakirjanikule.

Olen sageli leidnud noorte dramaturgide ja näitekirjanike tekstide puhul, et need kas lihtsalt ei paku seda midagi, mida otsin ja ootan, või on küündimatud. "Lantimiskunstnike" tekst on jahmatavalt terviklik ja täpne. Sissejuhatuseks tutvustatakse kolme noormeest, kes välimuse, tõekspidamiste, isegi hariduse tõttu ei saa naisi. Ometi on nii paljudel teistel kuttidel tüdrukuid lausa jalaga segada. Seda on ju kõikjal näha! Noormehed lähevad lantimiskoolitusele ning omandavad terve rea teoreetilisi ja praktilisi oskusi, kuidas tüdrukutele läheneda. Ühele korralikule loole kohaselt järgnevad kulminatsioonile probleemide sõnastamine, pööre, siis järeldused ja kokkuvõte. Need kõik on siin näidendis olemas. Ainus probleem on, et tunnen, et ma ei ole lihtsalt selle lavastuse sihtrühm. Teoreetiline osa muutus tüütuks ja igavaks, kuid tehnilisi võtteid (filmilik "tagasikerimine" ja "uuesti tegemine", telešõust inspireeritud formaat) saab ainult kiita. Kui loo kulminatsioon möödas oli, läks jälle huvitavamaks - tekkis seletamatu kahjurõõmus tunne, et näete nüüd ... jahmerdate, mis te jahmerdate, aga kodu mängite pärast ikka teistmoodi ja teistsuguste inimestega.

Hobuveski vanad seinad toetavad hästi sinna loodud baari- ja klubimiljööd. Lava keskel laiutab voodi, kuhu maanduvad järjest peaaegu kõik tegelased. Ainult mannekeene oli selle ruumi kohta mingil hetkel liiga palju. Mõnel teisel hetkel jällegi ilmestasid mannekeenid täiuslikult äravahetamiseni sarnast pealiskaudsust.

Näitlejad on kõik väga head, aga selle lavastuse täht on Maiken Schmidt. See hommikumantlis ema, kes on teinud parima ja kes on ammuilma kõigega leppinud, on samavõrd tarmukas, hoolitsev ja muretsev. Tüdruk, kes salamisi ootab ihaldatud noormehe armutõotust, meenutas olekult natukene "Vasaku jala reedes" olnud tüdrukut, kelle noormees töötas Statoilis.

Kõik oli justkui paigas, aga nii nagu sellised eneseabiteooriad aeguvad ja muutuvad kiiresti klišeedeks, mida kõik teavad ja keegi enam ei usu, muutus etendus korraks tüütuks. Terviku päästis nn uuele tasandile jõudmine. Hea lantija järgmine reegel võiks olla ... hmm ... enesetäiendamise reegel, et teda ei oleks võimalik lugeda nagu raamatut. Olgem ausad, tüdrukud ka arenevad - internetis on kõik kirjas. Lantija peaks olema kogu aeg sammukese ees. Nalja saab, lugu on hea, teema huvitav. Noored ja vallatud, teatrisse! Meie lemmikud mängivad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar