Laupäev, 1. august 2015

Kus sa oled, Juhan Liiv?

Urmas Vadi äraspidine tõlgendus Juhan Liivi loomingust ja elust - "Kus sa oled, Juhan Liiv?" - esietendus Alatskivil Liivi muuseumis juba möödunud suvel. Mina jõudsin seda vaatama alles nüüd. Õnnestunud näidendist räägib ka tõik, et Kultuurkapital nimetas selle teatriteksti möödunud aastal ilmunud näitekirjanduse aastaauhinna nominendiks.

Liivi muuseumi rehe all mängivad Aarne Soro, Raivo E. Tamm, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk. Valguslahendus on erakordne, sest publikul tuleb ise valida, keda ja mida parasjagu valgustada. Aga see töötab! Vähemalt õhtusel ajal (mõni etendus on vist ka päeval?), kui rehe all läheb aina pimedamaks. Nii võimenduvad nüansid järk-järgult ja ühest küljest on lugu arenedes üha mustvalgem, teisest küljest otseses sõltuvuses "valgustajate" tahtest.

Esimeses vaatuses on ridade vahelt lugemist rohkem, samas eeldab see ilmselt Juhan Liivi loomingu tundmist. Aga kes ei tunne? Või ega ma ju ei tea, kuidas ja mida täpselt näevad need, kes Liivi teada-tuntud luuletusi kuulnud või lugenud pole ... Meeldetuletamise peale on mõeldud (kavalehtki koosneb luuletustest), nagu ka selle peale, et näidendi tekst peaks mõjuma naljaka ja põnevana siiski, kui Juhan Liivi looming ise ei kõneta. Vadi tekst on tõesti leidlik ning nii lähemalt kui ka kaugemalt kohale tulnud publikule huvitav jälgida. Raivo E. Tamme rännumees räägib talutüdrukule endast tänapäevase loo ja etendus läheb lahti.

Esimeses vaatuses seletatakse elu luuletus luuletuse haaval lahti. Johannes ehk Juhan (Aarne Soro) kogeb isa (Raivo E. Tamm) mõistmatust ja ema (Klaudia Tiitsmaa) jäägitut armastust, jõuab linna, olles veendunud, et ta on andekas luuletaja, õiges kohas. Vend Jakob (Jaan Pehk) selgitab aga, et isamaast kirjutada ei ole moodne, luuletama peab nii nagu Koidula, üleüldse on parem olla naine. Juhan ei heitu, on hoopis enam kui kindel, et see, mida tema teeb ja kirjutab, on parem ja õige: "Praegu teatakse mind tänu sinule, Jakob, aga kunagi tuleb aeg, mil sind tuntakse tänu minule." Teises vaatuses kaotavad sõnamängud värskuse, lugu muutub tuttavaks ja liiga selgeks. Viisistatud luuletuste ettekandedki ei ärgita midagi sügavamalt otsima. Seda, et Juhan Liiv uskus end olevat Poola kuningas, teab ju igaüks, ja seda, et nooreestlased teda aidata tahtsid, teatakse niisamuti. Võimalik, et esimese vaatuse põnevus ridade vahelt väheteada fakte otsida pidi teises vaatuses asenduma vastupidisega, aga mina ei läinud sellega kohe kaasa?

Näitlejaist meeldis enim Klaudia Tiitsmaa, kes noorusest hoolimata suutis olla nii tüdruk, ema kui ka proua. Tema malbe, vajaduse korral kohmetu olek oli alati õige. Raivo E. Tamm sai arvukates rollides ootuspäraselt hästi hakkama. Ümberkehastumisvõime on näitlejameisterlikkuse tunnus, aga selles lavastuses (näidendis?) muutus ta kord ühelt, kord teiselt poolt justkui sekundandina mängu ilmudes pikapeale liiga staatiliseks. Sellisena täitis ta osava koomikuna küll paljusid eriilmelisi rolle, kuid meelde jäävad neist eeskätt isa ja "mingi tüüp". Justkui näidendi topeltraami moodustas Jaan Pehki kehastatud jumala kuju, kes pilvepiirilt Juhanile õpetussõnu jagas ning maale käima tulles pillil tinistas ja Juhani kirjutatud laule laulis.

Ei imestaks, kui Vadi on juba näidendi kirjutamisel peategelase ehk Juhan Liivi rollis silmas pidanud just Aarne Soro. Igatahes on tema Juhan Liivi rollis väga õige valik. (Hull)julgus ja enesekindlus on omased pigem tänapäevale, aga selline võrdlus ongi vajalik, et leida see keegi, kes suudaks praegu täita Juhan Liivist jäänud tühja koha. Olgu siis laval või elus. Mängukoht Alatskivil Liivi muuseumis on kui minek tagasi juurte, algpõhjuste, peamise juurde. Retooriline soov meie aja Liivi leida püsib.

4 kommentaari:

  1. Tsau! Su 2016. aastal nähtud lavastuste seas on 2 tükki, mis mul nägemata, aga mis huvitavad. Tahtsin küsida, et kuidas Sa hindad, kas tasub ilmtingitamata näha tükke "Revolver" ja "Varjuprohvet" (kui nad kunagi tagasi mängukavva üldse peaks tulema)...
    Olen kadedusest roheline "Mamma lugude" pärast :) Seda oleks ikka väga-väga tahtnud näha...

    VastaKustuta
  2. Tere! Vabandust, nägin alles praegu su kommentaari. Mul on olnud viimased paar aastat sama mure mis sul: kirjutamiseks ei jätku energiat. Andsin endal uusaastalubaduse olla sel aastal jälle tublim. Käisin möödunud aastal ühel teatrikriitikute üritusel, kus mh tuli jutuks teatriblogindus ja kus nagu ühest suust mainiti, et teatriblogide kõrgaeg oli kolm-neli aastat tagasi ja nüüd on need praktiliselt kadunud. Huvitav - ja paistab, et ka õige - tähelepanek.

    Sinu küsimusele vastan, et minu arvates ei tasu ilmtingimata kumbagi neist lavastustest näha. "Revolver" on selline natuke hambutu noortetöö, kus on häid kohti, aga tervik keskpärane. "Varjuprohvet" algas paljutõotavalt, aga teise poole hüsteerilisus ärritas. Margo Teder mulle selles lavastuses siiski väga meeldis.

    Usun, et "Mamma lugusid" mängitakse sel suvelgi veel. Olen aru saanud, et seda lavastust mandrile kindlasti ei tooda. Mulle väga meeldis, aga võtsin seda täpselt niisuguse lugude rääkimisena. Palju asju tuli tuttav ette, kuigi mul pole Hiiumaa ja saartega mingit pistmist. Eks see elu-oli oli nõukaajal igal pool väiksemates kohtades ühesugune. :) Samas nt mu teismeline ei leidnud sest tükist midagi, mis teda oleks kõnetanud. Olen kuulnud ka teistsuguseid laste arvamusi ... Kui nad mängivad tuleks pilet kindlasti ette osta, kohapeal tekib piletihuvilistest hiigelpikk järjekord, kuhu tuleks mitu tundi varem seisma minna, et mingigi lootus oleks sisse pääseda. Aga see ruum ei ole kummist.

    VastaKustuta
  3. Aitäh!
    Kuulsin Tabori "Mamma lugusid" raadiost ja sellepärast nii hirmsasti seda tükki näha tahangi :)
    Eks ta ole, et see aeg, need vanainimesed ja väiksed kohad - need on olenemata just sellest, kellest juttu, nö. universaalsed.
    Kui vähegi võimalik, siis võtan sellel suvel selle Hiiumaa-reisi ette, olengi ainult 1 korra seal elus varem käinud :)
    Ma seda "Revolvri"-asja kahtlustasin ka ja "Varjuprohveti" kohta olen paaris kohast varem kuulnud, et kahtlane... Hea oli nüüd kinnitust saada. Revolvrist kahju ei ole, aga Varjuprohveti kohta veel päriselt ei oska otsustada. Ei tea, kas nad seda enam mängivadki, aga kuna Raamatukogu on mul 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, siis võib-olla võtan ikkagi ette.

    VastaKustuta
  4. Mine kindlasti Hiiumaale! Nii lahe saar! Käisin ka seda kuulsat Eiffeli torni seal vaatamas (kuuldavasti peavad selle maha lammutama, kui juba ei ole lammutanud), ja olin väga üllatunud, et see põlve otsas tehtud teemapark on lahedam kui nii mõnigi lõbustuspark.

    VastaKustuta