Laupäev, 24. märts 2012

Pruuniks väikeses Theatrumi saalis

Liina Olmaru laval ja veel peaosas! Teda näha mõjus nagu sõõm värsket õhku kaugest ajast. Ma ei ole teda vist tõepoolest aastaid enam mängimas näinud, või kui, siis mõnes mitte eriti märkimisväärses kõrvalosas, mis mul nüüd kohe ei meenu. Andri Luubi kirjutatud ja lavastatud tükis "Pruuniks" on ta peaosas. Theatrumi pisikeses kolmanda korruse saalis Vene tänaval, kuhu sattusin uskumatul kombel elus esimest korda. Minge ka sinna! Seal on ilus kadunud usk üles leida.

"Pruuniks" on teine lavastus. Esimene oli (on?) "Fööniks", mis rääkivat mehe üksindusest ja põhjamaa mehe probleemidest. Lavastuses "Pruuniks" keskendutakse naisele, täpsemalt naisteajakirja peatoimetaja muredele. See on lavastus naisest, kes juhib ajakirja, mis peaks aitama naistel õigesti elada, õigeid valikuid teha, meestele meeldida. Mida suudab peatoimetaja, kes on üksik, pettunud, lootust kaotamas, sest põhjamaise valge nahaga ei ole tal lootust solaariumiski pruuniks saada? Kuigi solaarium on kodus ja ta kasutab seda visa järjekindlusega. Keda ei ole, on mees.

Peatoimetajalt oodatakse artiklit, mida ta ei oska kirjutada. Aeg surub peale, nagu elugi. Suuresti on lavastus naise ja teise naise (Maria Peterson) dialoog. See teine naine nimetab end haldjaks, kes on valmis täitma esimese kolm soovi. Kolm soovi!? Niisugust võimalust tuleb targasti kasutada. Naine tahab jutustada haldjale oma lugu, jõudes ikka ja jälle meeste juurde. Haldjas pakub talle igasuguseid mehi (Ott Aardam), kellest mõne võtnuks ise küll, aga ma ei ole ka vist jõudnud (veel) sellesse faasi, kus kõik tundub lõplikult läbi olevat. Pealegi haldjas ei küsinud minu kolme soovi. Aeg-ajalt segab elu vahele, sest artiklit on vaja ja ajakirja järgmise numbri kaanele valitava missisekandidaadi peab siiski välja valima. Need kolm (Laura Peterson, Anneli Tuulik ja Eva Eensaar) leiavad, et valimine ei saa ju nii hirmus keeruline ja aegavõttev olla. Tõenäoliselt on kahe arvates hiljem ilmast õiglus otsa saanud. Nende kahe jaoks, keda kaanele ei panda.

Liina Olmaru peatoimetaja oli väga loomulik. Ühest küljest hästi liinaolmarulikult lahendatud roll, ei midagi üllatavat, aga teisest küljest väga õnnestunud roll. Maria Petersoni haldjas oli ootamatu, ei olegi teda sellisena varem näinud. Keegi kirjutas, et tema haldjas on justkui jõmmhaldjas. Tabav võrdlus. See sobis talle, aga see karikeeris samas teravalt klantsajakirjast võetud ideaale: päriselus on Cosmos-kirjutati-ka-naistel ühel hetkel väga keeruline hakkama saada. Ei tohi unustada, et Cosmos kirjutavad samuti naised.

Theatrumi lihtsus ja pühendumus võidavad. Pealiskaudsusest on asi kaugel ja teater ongi selles väikeses imearmsas saalis elu. Andri Luubi tekst on kohati absurdselt koomiline. See kannab ja töötab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar