Mind hämmastas väga "Artisti" ja Martin Scorsese "Hugo Cabret' leiutise" (originaalpealkiri lihtsalt "Hugo") paralleelne sarnasus. Kui seni oli "Artist" olnud peaaegu konkurentsitu parima filmi Oscari kandidaat, siis pärast "Hugo" vaatamist ei olnud ma selles sugugi enam kindel. Ei tea kust jäi silma valem: Hugo = The Artist + Extremely Loud And Incredibly Close.
"Hugo" on film filmidest ja filmiajaloost. Peategelane, 12aastane Hugo Cabret (Asa Butterflied), kaotab muuseumipõlengus isa ja jääb joodikust onu hooldada. Onu elab Pariisis Montparnasse'i raudteejaamas, kus ta töötab kellamehena. Hugole jääb isast leiutis, mis suudab sulepeaga iseseisvalt kirjutada ja joonistada. Leiutis on katki, võti on ka kadunud ja Hugo suurim soov on masin jälle tööle saada. Masin juhatab peategelase Georges Mélièsi filmide juurde. Teekond sinna ei ole sugugi lihtne, sest vanemateta hulkurpoisi elu 1930. aastate Pariisis eeldab südidust. Mitte et see praegu nii ei oleks. Tollases ühiskonnakorralduses on inimesed nagu nupud elu malelaual kindlalt paigas ja võitlevad ellujäämise eest. Headuse ja kurjuse selgete värvide vahele jääb siiski palju pooltoone: nii on selles filmis minu meelest üks huvitavamaid kujusid Sacha Baron Coheni jaamainspektor. Ja otseloomulikult oli kahju, et Jude Law'd nii vähe näidati!
Filmi aluseks on Brian Selznicki samanimeline lasteraamat. Päris koguperefilm see siiski ei ole, pigemini sobilik nii umbes alates kooliealistest lastest. Võib-olla peaks eeldama ka pisukest huvi (filmi)ajaloo vastu. Need kõik on ilmselt põhjused, miks "Hugo" ei ole üldisest positiivsest retseptsioonist hoolimata saavutanud erilist kassaedu ja miks Eestis näidati seda kinos vaid mõned päevad ja siiski subtiitriteta.
"Hugo" on esimene mängufilm, mille puhul tundsin, et 3D lisab väärtust. Teisalt jällegi on see üks neist filmidest, mida võiks eelistatavalt vaadata kinos või võimalikult suure ekraaniga telerist. Nii omandavad stseenid väikese inimese haprusest suures linnas võimsa mõõtme ja kurikuulus 1985. aasta Montparnasse'i raudteejaamas juhtunud rongiõnnetus elustub sada aastat hiljem niisamuti. "Hugos" on Pariis kogu oma romantilisuses - natuke kopituselõhnaline, aga lootusrikas. Ei oskagi midagi ette heita. Ilus, põnev ja haarav film. Kindlasti meeldejääv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar