Laupäev, 24. märts 2012

Sõjaratsu

Kahest ja poolest tunnist möödus mul kaks tundi rohkem või vähem nuttes. Suurest nutmisest tuikas pea veel mitu tundi hiljemgi. Siiski oli "Sõjaratsu" (War Horse) ääretult hea ja südamlik film. Täpselt nii eepiline nagu Steven Spielbergi filmid ikka. "Sõjaratsu" eripära peitub eelkõige selles, et filmi aluseks on lasteraamat. Minu kümneaastane vaatas suure põnevusega ja sai muu hulgas Esimesest maailmasõjast tõetruu ettekujutuse.

Iseenesest on filmi süžee üpris etteaimatav. Rentniku teismeline poeg näeb hobusekopli ääres pealt varsa sündimist ja hiljem sellesama varsa kasvamist. Poissi ja noort hobust ei seo näiliselt miski, kuni ühel päeval ... Nagu filmi pealkiri ja treilergi räägivad, peab see hobune sattuma sõtta. Algab Esimene maailmasõda.

"Sõjaratsu" ei ole puhtakujuline sõjafilm, nagu vähemalt mina algul kartsin. Tegevus toimub küll Esimese maailmasõja eel ja ajal. Ega muidu saanuks ka hobune sõtta minna. Käsitletavad teemad on väga realistlikest sõjakaadritest hoolimata palju laiemad. Sõda, kus valida ei saa, tapab mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Sõjas on tavalised inimesed. Mees, kes Saksa sõjaväes pidi hoolitsema hobuste eest, oli ilmselgelt lihtne talumees, kes tundis end rindel kui võõrkeha, samal tasemel hobustega. Kaks noort saksa poissi, kellest üks oli lubanud emale teise eest kindlasti hoolitseda, proovisid põgeneda. Ambitsioonikad ebarealistlike plaanidega hulljulged karjeristid on ka alati olemas. Siiski ei saa unustada, et filmi peategelane on hobune, keda jumaldavad võrdselt nii sõbrad kui ka vaenlased, kelle päästmise nimel vaikib lahingumüra ja kes seisab inimkonna probleemidest palju kõrgemal.

Eelnev jätab mulje väga sügavast ja keerulisest filmist. Sügav on see film kindlasti, hästi tehtud ka, sest ega ta muidu parima filmi Oscari kandidaat poleks olnud. Aga "hästi tehtud" tähendab selgelt ja lihtsalt jutustatud lugu, mida on kerge mõista ja jälgida. Filmi tegelased on kõigest hoolimata väga tavalised aegumatud inimtüübid. Nii ongi "Sõjaratsu" võrdselt nauditav nooremale ja vanemale vaatajale või lihtsat hobusesõbrale, kuigi nutujoru kipub kerge tulema olema. Algus pisut-pisut venis, samas lisas pikk sissejuhatus hallide-poriste sõjakaadrite juurde natukenegi värvi, et film nii sünge ei paistaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar