Esmaspäev, 26. märts 2012

Tartu Uue Teatri "Ird, K."

Mul õnnestus möödunudkordset parimat meesnäitlejat näha nüüd järjest kahes lavastuses. Tartu Uue Teatri "Ird, K." nimiosa eest sai Nero Urke eelmisel aastal Teatriliidu preemia. Pärast superstaariks pürgija osa tundus lihtsalt uskumatu, kuidas ta Irdi mängida suudab. Aga see, kuidas ta Irdi rolli üles oli ehitanud, oli tõepoolest tipp! Samas ei tohi ära unustada teist väga üllatavat, leidlikku ja suurepärast osatäitmist - Katrin Pärna episoodilist naispeaosa. Ka Katrin Pärn oli Teatriliidu auhinnale nomineeritud.

Kanuti Gildi saalis nähtud etendus oli üks hooaja viimaseid, sest Katrin Pärn peaks aprillis teise lapse saama. Tema rasedus sobis sellesse üdini nõukaaeglikku olemisse väga hästi. Välja arvatud ehk siis, kui Kaarel Ird lapse sai ja naine pärast endiselt rase oli. Kanuti Gildi saali väsinud toolid ja kooruva värviga seinad lisasid Kristiina Põllu kujundusele olustikulist halli tooni ja muutsid kittelkleitides naised argipäevasteks, harjad ja tolmuimejad aksessuaaridena olid muidugi lisaboonuseks.

Etendus ei läinud mu meelest siiski kohe käima. Vaheajal olin üpris kõhkvel. Mõtisklesin, et mind on hakanud lihtsalt tüütama see Nõukogude aja teema ja nostalgitsemine. Mõni aasta tagasi oli selles uudsust ja väge, kuigi juba siis ütles üks sõber, et tema eelistab eluga edasi minna ega taha seda aega meenutada. Mul on selline äratundmine vist nüüd tekkinud. Kaarel Ird kuulub siiski kindlalt eesti teatriajalukku ja teda ümbritsev hirmus nagu teine nimi eesti ajalukku. Legendaarsest teatrijuhist rääkida on paslik eelkõige Tartu teatris, nii nagu Pansost räägitakse juba pikemat aega Tallinna teatris.

Vaheaja kõhklused-kahtlused hajusid teise vaatuse alguses väga kiiresti. Ühtäkki hakkas lavastus tööle. Igas stseenis oli tunda Ivar Põllu autori-lavastajakätt, mis oli juhtinud kõigepealt teksti näitlejateni ja seejärel näitlejad tekstini. Nero Urke sai mängida küll peamiselt noort Kaarel Irdi, kuid etenduse arenedes muutus ta järjest vanemaks, uskumatult tõetruult seejuures. Tähelepanuta polnud jäänud ka Irdi teatrist lahkumise hetked ja sisemine põlemine. Kõik sõlmpunktid olid olemas. Muusika ja episoodide vahetumine mõjusid nagu retrospektiiv, mida Nero Urke peategelane pingevabalt juhtis.

Nero Urket toetasid juba nimetatud Katrin Pärna kõrval Maarja Jakobson, Evald Aavik, Robert Annus ja Janek Joost. Katrin Pärna pisirollidest jäid enim meelde koristajamutt, vanamemm ja Onu Raivo. Epp Kaidu jäi selles rollikogumis tagaplaanile, aga ma kahtlustan, et Irdi kui täielikult teatrile kuulunud seltsimehe pärast oli see taotluslik. Ülejäänud kõrvaltegelased olid tõepoolest kõrvaltegelased, mõne huvitavama ja märgilisema kujundiga, nagu näiteks Hermaküla-Toominga kahekõne, Urmas Oti intervjuu televisioonile, põranda pühkimine. Koos Kaarel Irdiga kuulub see lavastus kaljukindlalt eesti teatrilukku. Kuigi minu meelest võinuks algust pisut kärpida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar