Ilmselgelt läksin ma "Järeltulijaid" (The Descendants) vaatama (liiga) suurte ootustega. Üldiselt ma ei ole George Clooneyst megasuures vaimustuses, mulle on alati tundunud, et tema menu ja headus on tänu võlgu pigem tema klassikalisele ilusa mehe välimusele ja olekule. "Järeltulijatest" kirjutati ja räägiti millegipärast nii palju, et film ei saanud kuidagi tähelepanuta jääda. Räägiti nii, et sellest saab paljudes kategooriates Oscari kandidaat ja Clooney roll pidi olema hoopis uus tase jne. Vähemalt mulle jäi niisugune mulje.
Joonas võrdleb filmijutu-blogis Alexander Payne'i "Järeltulijaid" Jason Reitmani filmiga "Õhus" (kus peaosas oli samuti Clooney), öeldes:
"... kellele meeldis näiteks Jason Reitmani "Õhus" ..., see naudib küllap ka "Järeltulijaid". Võib-olla enamgi."
Ma siis lükkan selle oletuse nüüd ümber. Mäletan, et "Õhus" mulle meeldis, oli stiilipuhas ja heal tasemel komöödia. "Järeltulijad" oli kehva dialoogiga ootamatult keskpärane film. Hawaii vaated muidugi on imeilusad, aga film tervikuna ei veennud. Idee pärijate võimetusest esivanematele kuulunut väärtustada, kui pärandi saamiseks ei pea midagi tegema, hajus esistaarnäitleja keskpärase esituse varjus lihtsalt ära. Muudki süžeeliinid olid stampides kinni: töö on tähtsam kui pere ja selle tulemusel jäävad naine ja tütred tähelepanuta. Nojasiis? Teame juba ammu, millega see lõpeb.
Vaadatav film, aga hirmus tavaline. Selliseid põhiväärtustest filme on Hollywoodis tehtud sadu ja erineda annab tõepoolest veel ainult filmimispaigaga. Ei oskagi oletada, kas keskpärasuses on süüdi keskpärane alusmaterjal (raamat), kehv stsenaarium või just see, et filmiti Hawaiil. Ootused olid suured, aga nende täitmisega läks kehvasti. Vähemalt minu arvates. AlexanderPayne'il on palju paremaid filme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar