Neljapäev, 29. märts 2012

Veel üks koletis kuu peal

Madis Kalveti lavastatud "Koletis kuu peal" puudutas suvel mu hingekeeli nii, et see kuulub nüüd nende lavastuste hulka, mida käisin teist kordagi vaatamas. Ma lihtsalt pidin seda ka ühele väga kallile inimesele näitama! Teine kord oli natuke erinev esimesest, aga ikka ühtaegu ilus ja kurb.

Muidugi on Hele Kõrve ja Priit Võigemasti mäng selle lavastuse õnnestumise juures kõige olulisem tegur, aga ma ei saa ikka üle ja ümber näidendist ja selle tekstist, mis sisaldab endas palju enam kui ühe rahva kurba lugu ja mis panebki näidendi meiega siin kõnelema. Linnateatri lavastus vajutab vaataja puhul õigetele nuppudele. Pisarad hakkavad tasapisi põski mööda voolama ja ma ei saa kuidagi üle mõttest, et miks need parimad palad teatris sageli nii valusmõrud on ... Näen näitlejate silmis valu ja mõtlen, kuidas nad sellega küll toime tulevad?! Kuidas võivad vaikselt öeldud sõnad lõigata nagu noaga? Kellegi arutu karjumine ei veena mõni teine kord vähimalgi määral. Või olen ma jõudnud oma sisemise kasvamise teel sinnamaale, kus vaikselt öeldud õigel sõnal on alati kaalu rohkem? Mida "Koletises" ei ole, on karjumine. Need inimesed on näinud ja kogenud midagi sellist, mille vastu ei aita miski. Loota saab vaid ajale, mis hea õnne korral korvab.

Aga ainult hea õnne korral. Õnne ei ole neil ülemäära palju. Kui palju saab olla õnne pisikesel nälga tundnud tüdrukul, kelle vanemad olid küll haritud inimesed, aga kes kaotas kõik peale ema kaltsunuku? Kui palju saab olla õnne noorel mehel, kes jäi ellu vaid tänu isa villasele mantlile, mille taskust ta leidis hiljem pildi oma perest? See nukk ja see pilt on neile kallid, neist hoiavad nad mõlemad omamoodi kinni. Siis kui kõik on möödas ja kui ollakse kõikide võimaluste maal.

"Koletis kuu peal" on kõikide võimaluste maal sündinud ja kasvanud väikese poisi jutustus, justkui tema tänu armeenlastest abielupaarile hoidmise ja armastamise eest. Tema üksindus võib tunduda tühine kahe armeenlase üksinduse kõrval, aga üksindus on üksindus. Seda mõistavad täiel määral vaid need, kes on üksindust kogenud.

Võtmestseene on mu meelest kolm. Esimene on kohe algul, kui selgub, et tellitud abikaasa ei ole üldse see, kelle Aram tellis. Esimesel vaatamisel oli Aram rohkem ameeriklane, teisel korral oli ta noor armeenlane, kes oli otsustanud meheks saada ning käituda igati usu ja kasvatuse kohaselt. Teine oli siis, kui Seta umbes veerand tunniks seljaga saali poole liikumatult istuma jääb. Sellised on elus hetked, mil miski ei ole pärast enam endine. Ega ei ole ka. Aramis muutub lõpuks ometi midagi väga järsult. Kolmas saab alguse vanast villasest mantlist ja päädib mineviku haigettegeva mineviku avamisega.

On asju, mida keegi ei ole ära teeninud. On kogemusi, mida ei ole vaja saada. On lavastusi, mida on vaja, et mõista kõige lihtsamat. On näitlejaid, kes suudavad panna meid uskuma teatri väkke, kuigi nad on niisamamoodi vaid inimesed.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar