Pühapäev, 18. märts 2012

"Mürk" Linnateatris

Mis selle mürgiga praegu eesti teatris on? Mu küsimus on retooriline ja täiesti meelevaldne. Kristjan Üksküla lavastus "Mürk" Tallinna Linnateatris on lühikese aja jooksul juba teine lavastus, mis kõneleb mürgist läbiimbumisest. See lavastus koosneb kahest Puškini lühitragöödiast - "Ihnus rüütel" ja "Mozart ja Salieri" Pärast möödunud suvel Saku mõisas etendunud ja praegu Draamateatri maalisaalis etenduvat Rodolf Sirera "Teatrimürgi" lavastust, mis kannab küll nime "Marquis d'Artiste" ja mis oli suvel nähtuna kui kibe sõõm sõltuvust tekitavat teatrimürki. Mürgi lahustamiseks veres sobiks vast Ugala "Amadeus"? Loodan ja ootan, et kunagi õnnestub.

Linnateatri "Mürk" tõestas mulle "Kiivate armastajate" järel uuesti kindlasti ühte - Kristjan Ükskülal on süda õige koha peal. "Mürk" on lühidusest ja etüüdilikkusest hoolimata väga õige ja vajalik asi. Et lavastaja on ise mõlema lühinäidendi peaosas, räägib vast tema soovist meile, vaatajaile, öelda, kui tähtis on sõlmida iseendaga rahu. Kui paar korda rahulikult sisse-välja hingata, näib elu palju rõõmsamates toonides.

Mõlemast näidendist paistev kadedus mürgitab lõpuks kadeda. Kõrvalosades olevad näitlejad toetavad lavastajat-peaosatäitjat, mängides oma rolle värvikalt või vähemvärvikalt, aga luues siiski lühikese aja jooksul eredaid karaktereid. Kui peategelane jääb esimeses näidendis liiga skemaatiliseks, siis ihne rüütel (Rain Simmul) on kindlalt näidendi pealkirjas äramainimise vääriline. Simmuli osatäitmine tuletas meelde tema kunagist väikest, aga olulist kõrvalosa Theatrumi "Maarja kuulutamises". Aleksander Eelmaa juut on samuti rollijoonisega kooskõlas, tuletades meelde Märt Avandi juuti Draamateatri "Võlanõudjates". Teise näidendi ehk teise vaatuse Mozart on elurõõmus ja väga naturaalne, pannes veel mitu päeva hiljemgi kavalehelt täpseid mängitud klaveripalade nimesid otsima. Läbivad kõrvalosad on Indrek Ojari ja Mikk Jürjensi teha. Mõlemad kehastuvad uhkelt ümber!

Piisk mürki võib mürgitada enda elu pöördumatult, samal ajal kui see, kes tegelikult ära mürgitati, elab ja põleb eredalt kui legend. Puškini romantilised tragöödiad ju elavad. Mis veel kõige huvitavam - see lavastus tuletas väga palju varem teatris nähtut meelde.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar