Kolmapäev, 21. märts 2012

Järgmine voor ...

Mõni lavastus ja nähtud etendus jääb meelde hästi mustvalgelt. Kas niisugusena, et kõik oli tingimusteta hea ja nõrkusedki muutuvad loomulikkuse eesmärgil tugevusteks, või niisugusena, et teatriõhtust kujuneb ajaraisk ja tüki heade külgede üle ei viitsigi pärast enam mõelda. Niisuguseks teist tüüpi etenduseks kujunes mu jaoks Von Krahli Teatris Mart Kolditsa lavastajakäe all sündinud "Järgmine voor", mille on kirjutanud Mihkel Raud, aluseks tuntud superstaarisaade.

Etenduse ajal saalis istuda oli piinarikas ja aina tugevamini hakkas rõhuma veendumus, et ma ei leia siit niikuinii midagi uut, mul on igav. Arutlesin endamisi, et võib-olla ei ole ma lihtsalt sihtrühm ... Sõbranna, kes oli pidanud koos minuga seda etendust vaatama tulema, ei saanud kahjuks tulla, olin kaalunud ka oma hilisteismelise tütre kaasavõtmist. Saalis istudes jõudsin järeldusele, et täitsa hea, et sõbrannal üks kehvapoolne teatrielamus saamata jäi, ja et minu hilisteismelise maitse see etendus poleks ilmselt samuti olnud. Kannatasin oma valikute pärast üksi.

Tädi-blogist võib lugeda ristivastupidist arvamust:

"Taas üks hea kaasaegne komöödia, kus saab naerda nii et kõht valus ja pisarad silmist väljas. Eriti stseenis, kus Taavi Eelmaa duetti oma ooperist esitab, see oli ikka nii naljakas, et võimatu oli tõsiseks jääda. Kuna publik oli pandud istuma kahele poole lava, nii et vastasistujatega tekkis ebamugav silmside, kui kedagi lava keskel vaatasid, siis tundus, nagu vaataksid vastasistujaid, muidu ma vihkan sellist asja, aga Eelmaa etteastele andis see minu jaoks veel ühe nüansi juurde, kui avastasin vastaspoole pealt selle aaria-dueti ajal, kus kogu saal naerda möirgas, ühe tõsise tüdruku. Ta vaatas täiesti apaatselt ja tõsiselt, kuidas Eelmaa etleb ja see ajas mind veel omakorda naerma, et kõik naeravad ja üks inimene jääb tõsiseks, s.t. suudab jääda tõsiseks."

Madis Kolk mõtiskleb Sirbis pikemalt võimalike põhjuste üle, miks see lavastus tema arvates ebaõnnestunud on. Võib-olla tõepoolest näiteks sellepärast, et materjal ei huvitanud piisavalt lavastajat? Jan Kaus allkirjastab Teater. Muusika. Kino märtsinumbris oma artikli sõnapaariga "Arvustuse asemel" ja püüab seejärel arutleda, miks ta arvustada ei taha.

Pisut konkreetsemaks minnes möönan siiski, et näiteks Nero Urke mulle väga meeldis. Tema superstaariks pürgija on tõetruu ja Urke on tohutu ümberkehastumisvõimega, nii et noorukese staarihakatisena pole tal mingit probleemi publikut "pihku haarata" ja vaimustunult muigama panna. Aga paari minuti pärast hakkas mul hirm. Ma ei kujutanud ette, mis peaks veel kolme kohtuniku ja staarihakatise vahel juhtuma. Poolteist tundi oli ees. Järgnes kolme kohtuniku luukerede kapist välja tirimine. Osast neist libiseti justkui muuseas üle, olles ometi juba õli tulle valanud, ja osast neist taheti teha mingit peent psühholoogilist mängu. Ei tulnud eriti hästi välja. Igav ja tüütu oli - ajatäiteks proovisingi mõistatada, kas ma ei ole ehk äkki sihtrühm.

Mari Abeli naiskohtunik oli tehtud ebausutavaks tibiks, kelle puhul jäi arusaamatuks, mida ta hinnata oskab. Kuigi Mihkel Raud on öelnud, et näidendi tegelaskujud ei ole kellegi pealt maha kirjutatud, oli Juhan Ulfsaki Norman-rokipeer siiski äratuntavalt Raud ise ja teisel pool laua otsas istuv Taavi Eelmaa tundelise heliloojana äratuntavalt Rannap. Võimalik, et niisugused tüübid tingib tegelikult formaat.

Lavastuse tutvustuse järgi olevat "Järgmine voor" näidend, "kus saavad teoks iga talendi-show kohtuniku, aga ilmselt ka paljude televaatajate painajad". Sellised painajad võivad Mihkel Raua peas tõepoolest olla, sest see on juba teine teos (esimene oli romaan "Sinine on sinu taevas"), kus ta loob süžee, mis on minu jaoks niivõrd absurdne, et ei jõua tegeliku elu õudustele ligilähedalegi. Kui osa vaatajaid tundubki leidvat, et Mart Kolditsa lavastus pole ehk õnnestunuim, siis minu arvates ei ole ka Mihkel Raua näidend õnnestunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar