Olin hiljuti juhtumisi Arvo Kukumägiga teatris ühte etendust vaatamas. Tahes-tahtmata meenus temast tehtud dokumentaalfilm "Kuku: mina jään ellu". Film, mis eheduse ja elulisusega peaks puudutama. Nimitegelane mitte ei mängi seal ennast, vaid on. Aga kuidas ma ka ei proovinud, ei oska ma seda filmi siiski nimetada nii heaks, nagu enamasti on arvatud. Pärast Kukumägi elulooraamatut ei leidnud ma filmist enam oodatud uudsust. Vägisi tekkis tahtmine küsida, kaua võib ühest inimesest rääkida, kes suure tõenäosusega enam midagi uut ja suurt korda ei saada?
Ei ole ma mingi otsustaja. Raamat ju meeldis, isegi nii väga, et veel praegugi tundub, et see on üldse üks paremaid nn elulooraamatuid. Aus ja siiras. Film oli ju ka aus, aga samasuguse portree saaks joonistada ükskõik millisest joodikust. Laias laastus on nad kõik ju sellised. Põhjused vaid on erinevad. Kukumägi põhjuseid me arvatavasti teame. Tema ei ole ainus. Kõik nad sõltuvad inimestest, kellel on või peab olema jaksu, et neid välja tirida, ise seejuures ikka ja jälle haiget saades. Imetlen seda naist. Ma ei küsi, miks ta seda teeb. Tean vaid, et mina ei suudaks. Ja võib-olla sellepärast see film mind ka ei puudutanud. Ma ei tundnud end seal kusagil ära.
Veel üks tekkinud mõttekild. Kukumägi viimane suurroll on jäänud aastate taha ja peagi jõuab kätte aeg, kui on peale kasvanud põlvkond, kes teda üldse ei tea. Põlvkond, kes pole kunagi näinud "Arabellat", põlvkond, kus läbipõlemise korral kasutatakse palju karmimaid vahendeid. Siis on hilja. Siis on ellujäämine palju küsitavam. Kui Vanemuine ootas Kukumägit aasta tagasi "Pekosse" mängima, oli see talle antud võimalus, mis kahjuks jällegi purunes. Anname üha uusi võimalusi, pettume üha uuesti ja kannatame. Imekspandav, kui palju me ikkagi sõltume andekatest ja nõrkadest.
Mulle ei meeldinud sellest filmist vastu karjuv lootusetus. Selles ei olnud uudsust ja midagi üllatuslikku. See oli lihtsalt talumatult mõttetult realistlik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar