Kolmapäev, 28. märts 2012

Raudne leedi

Margaret Thatcheri roll on küll nii Meryl Streepi roll, kui üks filmiroll üldse olla annab. Esiotsa olin "Raudse leedi" (The Iron Lady) suhtes üsna kahevahel. Mäletan Margaret Thatcherit väga-väga häguselt lapsepõlvest ja poliitiku elul põninev ajaloofilm lihtsalt ei köitnud. Aga mida rohkem treiler silma jäi, seda enam tekkis soov "Raudne leedi" ära vaadata.

Meryl Streepi pärast. Sest Suurbritannia kunagisest raudsest leedist endast ei tea ma tõepoolest eriti midagi ja nii on üpris keeruline hinnata filmi ajalootruudust. Silma hakkas feministlik alatoon. Või millega muidu põhjendada meenutusi noore naise poliitikasse sisenemisest? Enesekindluse ja juhiomaduste poolest tegi Thatcher kõigile meestele silmad ette. Kas see oli tõesti aeg, kui tal polnud kohalikus poliitikas ühtki vastast? Omajagu oli seal igikestvat tippujõudmise teemat üldisemas plaanis ka, kuid Thatcheri poliitilised otsused ja protestilained ja nende tulemused jäid tagaplaanile. Vähemasti mina küll targemaks ei saanud, milles tema jõud ja vägi (kas ka populaarsus?) nii pikka aega seisnes. Peamise mõtte või küsimusena kerkis esile ikka inimlik pool. Ühest küljest see, kui hirmus võib ühe vana inimese elu olla ... Teisest küljest, ja hoopis rohkem, kipub elus ikka nii olema, et siis, kui ümberringi on palju inimesi, ei oska ega taha me neid vääriliselt hinnata, ja kui meil neid vaja on, ei ole neid enam.

"Raudne leedi" on jälle üks variant nendest filmidest, kus keegi vaatab tagasi oma elule. Siin oli natuke teistmoodi lähenetud. Režissöör alustas stseeniga toidupoes, kus üks mutike ostab piima, loeb värisevi käsi münte kokku, läheb koju ja kurdab söögilauas mehele, et piim on jälle kallimaks läinud. See mutike oli Margaret Thatcher oma eluõhtul. Tegelikult oli teda tõsiselt hakanud vaevama dementsus ja igatsus, vajadus abikaasa järele.

Meryl Streepi Thatcher oli eriline. Kõik ülejäänud muutusid selle rolli kõrval halliks massiks ja lõid niiviisi Streepile mängimiseks veelgi enam ruumi. Jim Broadbent jäi Denis Thatcherina samuti meelde. Temast oli vabatahtlikult saanud mees, kes laskis naisel tegutseda. Kõigest hoolimata ei maksa arvata, et see tal kergesti õnnestus. Valikute küsimus.

Väga hea film, kuigi isiklikult mulle oleks pisut enam meeldinud mõni niisugune lavastus, kus jälle poleks ühest elust jutustatud. Meryl Streep on brittidel praegu ületamatu.

1 kommentaar:

  1. Muide, on veel üks Inglise TV-film Thatcherist (2009), tema tagasiastumisest, kus minu meelest teeb superrolli Thatcherina Lindsay Duncan, filmi on ka meie teles näidatud, väga hea ja pingega film, stsenarist on seesama, kes Mankelli Wallanderi krimkad inglise filmiversiooniks on kirjutanud.

    Thatcherit võib muidugi vaadata ka feministlikus võtmes, kuid ma ei tea, kas see on peamine, ta on vastuoluline tegelane, naine poliitikas, ajal kui naise koht oli üheselt kodus pliidi juures, naine parempoolsete hulgas, kui aktiivsed naised parimal juhul osalesid vasakintellektuaalide tegevuses, inglise vaesuse-rikkuse skaalal vaese vürtspoodniku tütar poliitilise eliidi tipus - vaadake näiteks võrdluseks praegust peaministrit ja tema 13. sajandini teada olevat sugupuud ja hiigelvarandusi ning samas ka tudengipõlve eliidi meelelahutusi Oxfordis jms, Inglismaa on siiski väga suurte klassierinevustega ühiskond. Thatcher oli ühtaegu ülimalt ebapopulaarne - mida filmis ju ka näha on kõigi nende meeleavalduste kaudu - haritlased enamjaolt ja töövõtjad vihkasid teda, samas ta ka liitis haritlaskonna, andes neile ühise vaenlase, samas oli ta piisavalt populaarne, et hääli võita, self-made, sirgjooneline, lihtsasti mõistetav väike-ettevõtjale. Eesti keeles on ilmunud tema autobiograafia, aga ka hulk artikleid.

    VastaKustuta