Tartu Ülikooli vana kiriku viimasele korrusele loodud suveteatrisaali lavakujundus oli ühtaegu leidlik, tšehhovlik ja lummav. Paberihundist läbi lastud paber markeeris puulehti, mis langesid väiksemagi puudutuse peale. Kõik ruumis viitas valgusele ja helgusele. Üksnes tume tüll eraldas ees- ja tagalava, et saaks varjata asju, mis kardavad valgust. Tiit Palu lavastas sellesse ruumi Tšehhovi "Kajaka", püüdes rõhutada (enese)hävitajalikkuse jäävust.
Tšehhovi komöödiate eripära on selles, et need ei olegi komöödiad. Tegelased on naturalistlikud, tegevuses pole midagi rõhutatud, vaid elu kujutatakse täpselt niisugusena, nagu see tegelikult on. Ei olegi midagi naerda, pigem hakkab igav, sest seda, et elu on naljaks, teame ju niigi. Kui nüüd asetada selline lähtepunkt suure valge, lausa steriilselt mõjuva lavapildi sisse, paistab kõik õigesti olevat: korrastatud ruumis sipleb igaüks oma õnne nimel. Moodsas maailmas öeldakse, et luukered kolisevad igaühe kapis. Tšehhov on peenem - igaühe saatust mõjutab keegi teine ja pettumuse trotsiks ohverdatakse end kellelegi kolmandale. Vene klassika.
Mul on mõnikord tunne, et vene klassika on meile liiga arusaadav ja seepärast ei saagi Tšehhovi tekstide peale naerda. Tšehhov ei ole lihtne autor, kuid seda nukram on, et Tiit Palu tõlgendus jäi mu jaoks arusaamatuks ja tekitas nõutust. Arvatavasti oli oma osa ka ruumi hädadel - kuigi istusin esimeses reas, ei olnud üsna pea saalis enam midagi hingata ja vaheaja ootamisest sai eesmärk omaette. See ei tähenda, et dialoogi ja etendust polnuks võimalik üldse jälgida.
Üksikult võttes olid näitlejad ju head. Eriti Peeter Volkonski, kes ei pidanudki vürst Sorinit mängima, vaid oli päris. Merle Jääger punapäise Polina Andrejevnana oli kogu aeg kohal (eriti mõjus oli "stseen", kui nägin teda vaheajal õues Gustav Adolfi kuju juures pingil istumas - ikka justkui rollis ja etendus läks justkui edasi). Külliki Saldre Trepleva mõjus kõrgilt, aga rõhutas selgelt haavatavust. Kõrkuse virvarris vastandusid Šamrajev (Raivo Adlas) ja Medvedenko (Priit Strandberg). Esimene lihtsa inimesena suurte ja vägevate maailmas, teine abitult üritamas olla oma inimeste seas keegi, välja paista. Maria Soomets Niinana oli samuti hea, sest mängis südame murdumise suureks. Kahju, et Kütsarist (Trigorin) ei olnud talle väärilist partnerit - ei veennud mind ihaldusväärsus ega kirjaniku olek.
Kokkuvõttes ei olnud Vanemuise "Kajakas" seda miskit, mis põhjendab praegusele vaatajale, miks see näidend on ikka lavastamist ja ülelugemist väärt. Enamgi veel - Palu tõlgendus ei olnud ju täielikult originaalitruu (kasutatud oli isegi tõlget, mida pole varem Eesti teatris kasutatud), aga rõhuasetused jäid ähmaseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar