Laupäev, 1. märts 2014

"Kahe isanda teener", Ugala Salme kultuurikeskuses

Commedia dell'arte austajatel on jälle midagi vaadata, sest Carlo Goldoni "Kahe isanda teener" Ugalas on just see. Ugala noorte näitlejate töö tõestab taas, et neil on suurepärane ansamblitunnetus, mis on commedia dell'arte puhul hästi oluline. Kuigi pika etenduse esimene vaatus on pisut ebaühtlane, korvatakse see teises vaatuses kuhjaga, kui naeru pealt enam kokku hoida ei anna.

Esimeses stseenis peetakse sinjoor Pantalone kodus tütre Clarice pulmi. Kuna Claricele mõeldud peigmees sinjoor Federigo Rasponi oli surma saanud, võis Clarice abielluda oma armastatu Silvioga. Pantalone selle üle väga ei rõõmusta, aga tütar on vaja mehele panna. Ootamatult ilmub Federigo Rasponi teener ja teatab, et tema härra tahab Pantalonega kohtuda. Tekib suur segadus ja näitemängust kujuneb korralik eksituste komöödia, mida juhib pidevat nälga kannatav ja mis tahes võimalusest kinni haarav Truffaldino.

Uku Uusberg ja Martin Mill on trupis ainukesed, kes ei kuulu Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lendu. Iseenesest tundub see olevat lihtsalt juhus, sest kuigi Martin Milli Pantalone on lausa geniaalselt lahendatud vanamees (osatäitjat ei tunneks äragi, kui ei teaks) ja etenduse lõpus näogrimmist meeletu sahmimise tulemusel ilma jäänud Uku Uusberg Truffaldinona igati õige valik, säravad samavõrd ka teised. Adeele Sepa Clarice plaksutab naiivselt ja ootusärevalt ripsmeid, Rait Õunapuu Silvio mõjub roosas kostüümis küll Claricega harmooniliselt, aga veelgi mõjuvam on see, et ta ei püsi üldse püsti. Uskumatult palju kukub ka Pantalone pikali. Klaudia Tiitsmaa Smeraldina on küll harimatu, aga terane toatüdruk. Truffaldinol on kontrollimatu nõrkus kõigi teele ette sattuvate naiste suhtes. Kuna tol ammusel ajal naised meesteriideid ei kandnud, ei paista ka Truffaldino taipavat, et üks tema isandaist on tegelikult naine.

Ruuduliseks värvitud seinad ja põrandad, aga ka reisikohvrid loovad klounaadi meenutava keskkonna. Truffaldino kostüüm on nagu Jokkeril. Lavasügavuses õhkõrnade rünkpilvede taga mängib Jumal klaverit. Nii luuakse ühemõtteliselt ruum, kus inimesed tantsivad elu näitelaval Jumala pilli järgi. Tantsivad, nagu oskavad, ja ei ole puutumata ühestki inimlikust pahest alates rahaahnusest, positsioonist ja lõpetades liigsöömisega. Nagu heas komöödias, on käimalükkavaks jõuks ja eesmärgiks ühtaegu armastus. Armastuse pärast tekib päris palju segadust.

Noorusliku hoo ja lustiga mängitud lavastus on ajatu ja tänapäeva vaatajale esialgu ehk liiga lihtnegi. Tahaks ilmselgete faktide juurest kiiremini sündmuste juurde liikuda. Truffaldino ilmumine vallandab segaduste keerise ja aeg saalis möödub südamlikult lustides. Publik naerab ja tegijad naeravad. Meelt lahutav heatahtlik teater.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar