Olen vist näinud nelja-viit "Hamletit". Mõni on eredamalt meeles, mõni on rohkem, mõni vähem meeldinud. Ja tegelikult ei ole mu jaoks kunagi eriti oluline olnud Hamlet kui selle loo peategelane. Oluline on hoopis lavastusterviku sõnum. Minu teatrimälus on Nüganeni lavastus Eestis (seni) ületamatu. Mõni aasta tagasi võlus ja kõnetas väga National Theatre'i "Hamlet". Priit Võigemasti ehk praegune Linnateatri "Hamlet" on iseäranis mõne rollilahenduse ja rõhuasetuse pärast igati õnnestunud. Nii mõtlikku Hamletit (peategelast) kohe ei mäletagi.
Alo Kõrve sarnaneb Hamletina pidevalt Charlie Chapliniga ja et viide oleks otsene, on hetkeks filmilinalt isegi Chaplinit poksiringis näha. Seejärel astub seni kõrvaltvaatajana muu õukonna pidutsemist jälginud Hamlet alla saali ja hammustab nagu muu seas katki sõprade ja sõbraks pürgijate topeltmängu. Temast paistab tarkust, intelligentsust, aga ka igavusest sündinud rahulolematust, vajadust eneseteostuse järele. Isa surm ei näi teda sugugi nii palju heidutavat kui ümbritsevaid inimesi iseloomustav ükskõiksus ja võimuiha.
Lavastuse tegevus on toodud möödunud sajandi algusesse, mil salapiiritusevedu ja alkoholikeeld olid aktuaalsed. See temaatika toob loo tervikuna kuningakojast madalamale, piirituseparuni mõisa. Õigemini, võitlus kuningatrooni pärast, nagu Shakespeare'il oli, ei ole siin nii oluline kui võitlus ühes ärivaldkonnas juhtpositsiooni saavutamise pärast. Polonius (Andrus Vaarik) osutub ettevõtmise tegevjuhiks, kes peab juhtima inimeste ja kauba liikumist. Mõte on praeguses korruptsioonihõngulises ühiskonnas väga aktuaalne ja mõjuks päris teravalt, kui tekstis oleks kärpeid tehtud peaaegu mustvalge värvi saavutamiseni. Ei oskagi öelda, kas praegune lahendus on hea või halb. Igatahes teevad parimad rollid just Andrus Vaarik ja Evelin Võigemast (Opheliana). Neid on nii üksikuna kui ka koos hea vaadata. Karakterid paistavad muude hulgast (olgu siis teklites tudengid või oligarhi lähem kaaskond) silma.
Igas "Hamletis" on stseenid, mis tuleb kindlasti kuidagi ära lahendada või lavastada. Margus Tabori kõnelused pealuuga tühjade viinakastide vahel on jäetud siin lavastuses sisse, kuid Claudiuse palvetamist asendab näo ja käte pesemine. Hamleti kohtumine isa vaimuga on nii realistlik, et oleks tahtnud peaaegu, et selgunuks, et isa polegi tapetud või surnud. Piirituseveo kontekstis ei tahaks süüd Claudiusele pannagi. Hamleti lavastatud näitemäng ei olnud usutav ega paistnud liigutavat eriti neidki, kelle ette peegel seati. Üksnes ema leidis, et peab pojale (igaks juhuks?) manitsuskõne pidama.
Ühest mõttest ei saanud ma algusest lõpuni lahti. Kummastav oli näha poole aasta jooksul teises "Hamleti" lavastuses Gertrudi osas jälle Epp Eespäeva. Need Gertrudid on küll väga erinevad ja ma saan ju aru, miks Eespäev suvises Roman Baskini lavastuses Gertrudi ossa passis, kuid paraku kahandas Linnateatri lavastuse nägemine nüüd suvise lavastuse tähendust ja mõju veelgi. Võigemasti lavastuses on Gertrud leebe lapsevanem, kes vaatab enamiku ajast vaikselt taamal ja loodab, et Hamlet ja Claudius leiavad ühise keele.
Meeldis, et Hamlet on mõtlik, mitte äärmuslikult paatoslik. Aeg on liigestest lahti niikuinii. Sellest mööda või üle ei saa, aga see tasakaalustav mõtlikkus, isegi tundlikkus näitas, et rahailmaski ei tohi inimest kõrvale jätta. "Hamletit" lavastatakse ju selleks, et igal põlvkonnal oleks oma "Hamlet". Nagu iga põlvkond peab omaenda kasvuvalu tundma. Selles lavastuses ei ole ahastavat emotsioonilaviini ja karjumist. On vaid äriilma pragmaatilised otsused, mis võivad tundlikuma natuuri tõepoolest hulluks ajada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar