Teatri võlu peitub sellistes lavastustes, nagu on näiteks "Imede aasta" Jäneda pullitalliteatris. Tiit Aleksejevi näidendis ja Madis Kalmeti lavastuses on olemas kõik, et publik saalis võiks tardvaikuses aja kulgu kuulata ning lasta sõnadel ja mõtetel otsida lae alt võimalust vabadusse pääseda. Laulupeojärgses patriootliku puudutuse rikkas õhus avanesid nähtud-kuuldud loo kihid eriti sümboolselt ja kergesti. Igal sõnal oli rääkida rohkemgi, kui ehk Tomi lakkamatust ja lõputust jutust kostus.
Kuigi mingis mõttes on "Imede aasta" Rakvere Teatri "Leegionäride" järg, on neis kahes lavastuses ühist üksnes nii palju, et mõlema näidendi autor on Tiit Aleksejev, kelle tekste ma edaspidi vahele jätta ei plaani, ja lavastaja on Madis Kalmet, kelle viimase aasta (!) tööd on käsitatavad ainult ülivõrdes. Noh jah ... ja tegevusajaks valitud 1944. aasta ka ning otsesem ja kaudsem viitamine leegionäridele, Sinimägedele. Tarvo Sõmer teeb mõlemas lavastuses kaasa, kuid rollid on erinevad.
"Imede aasta" puhul algas ja algab kõik mängukohast, kindlale kohale tellitud ja valitud näidendist. Kui ma astusin Jäneda Pulli talli sisse, tundsin värske heina lõhna. Vana hobuvanker "küünis" tuletas meelde mu enda lapsepõlvekodus olnud küüni, kus seisis saan. Petrooleumilamp küünis mõjus küll ebausutavalt, aga see on detail. Jaanus Laagrikülli kujundus toetab igati lavastust ja üks asi on kohe selge - Jäneda Pulli tall on ideaalne koht, et rääkida Kesk-Eesti armastuslugu. Segaste aegade armastuse lugu.
Rindejoone taha jäänud kolme noore eesti mehe puhul kerkib esile Tomi (Henrik Kalmet) ja Riksi (Helgur Rosenthal) vastasseis. Õrnahingelise kunstniku ja vaestest oludest pärit töölise - haritlase ja proletaarlase - sõjast muserdatud ja lõhutud hinged ekslevad tõe ja saatuse teel, olles aeg-ajalt rohkem või vähem teineteise meelevallas, püssitoru ees, aga ennekõike ikka mures eesti tüdruku Liina (Mari-Liis Lill) pärast. Kolmas (Tarvo Sõmer) on talumees, kes ajab Eesti asja omal lihtsal moel ja kes teab, et tema tee on koju loomade ja maade juurde. Ta igatseb siiralt ahjusooja taluleiba, täidab käsku, kuigi talus, ja elus, on hulk olulisemaid asju kui suurte riikide võimumängud. Redutajaid oma talu küünis varjav peremees (Hans Kaldoja) tõdeb elutargalt, et 1944. aastaks tekkinud või jäänud valikud on kesised, kuid valiku ja otsuse peab tegema igaüks ise.
Näidendi pealkiri on laenatud inglise 17. sajandi luuletajalt John Drydenilt ja märgib ellujäämise imet, kui mingit võimalust ellu jääda ei tohiks olla. Teise maailmasõja lõpu eelsed lahingud Eestimaa pinnal, sõjaeelne ja -aegne keeruline ühiskondlik olukord, ekslevad inimesed ja lõpuks katkised noored inimhinged otsivad väsinult ja tüdinult väljapääsu. Liiga trafaretne? Ei ole! Aleksejevi teksti poeetilisus ilustab ehk liigselt vaest maainimest, kuid see kõik on nii ehe, et muutub hetkega mõistetavaks meie ajal pigem ega tekita küsimusi, kas ja milleks meile on vaja 70 aasta tagust lugu. Meile on selliseid näidendeid ja lavastusi alati vaja, et meenuks imed, mis aitavad mõista, et oleme elus. On ju ime, et ma olen olemas.
Õigupoolest ei jätku mul sõnu, et kirjeldada, kui imeline see elamus Jänedal oli. Üks pealtnäha lihtne narratiiv võib olla kümneid kordi mõjusam kui kivisse raiutud klassika. Olgugi et see lugu on juba iseenesest meie klassika. Alati tasub üle korrata. Sõltuvalt vaataja teadmistest ja taustsüsteemist on "Imede aastas" teemasid, mis räägivad rohkem või vähem, aga üsna tõenäoliselt leiab siit igaüks oma teatriime. Kui sellest teatrisuvest midagi kindlasti "kaasa võtta", võtke Jänedalt "Imede aasta".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar