Pühapäev, 13. aprill 2014

Reigi õpetaja

Roman Baskini "Reigi õpetaja" lavastuses asetub tähtsaimale kohale armukolmnurk. Seetõttu on tänapäeva vaatajal lavastust ajaloolisest kontekstist hoolimata lihtne jälgida. Ilmalik armastus ja abielu purunemine on ju üldmõistetavad, samamoodi tuleb tõdeda, et ligi neljasaja aasta jooksul ei ole inimeste hukkamõistus ja kadeduses midagi muutunud.

Reigi kirikuõpetajast Paavali Lempeliusest (Jassi Zahharov), tema naisest Catharina Vyckenist (Karmen Puis) ja Stockholmist Reiki saadetud diakonist Jonas Kempest (Mati Turi) rääkiv Eduard Tubina ooper põhineb Aino Kallase samanimelisel jutustusel. Libreto autorid on Aino Kallas ise ja hiljem seda täiendanud Jaan Kross. "Reigi õpetaja" on mitmes mõttes omapärane teos. Esiteks võrdlemisi lühike - lavastus mahub kahte vaatusesse ja kestab paar tundi. Teiseks paistab teos silma retsitatiivsusega, mis nõuab lauljatelt küll rohkem näitlejameisterlikkust, kuid lihtsustab vaataja jaoks teose mõistmist. Teise vaatuse kohtustseen on ju peaaegu sõnateater, taustaks vaid meeleolu ja olustikku loov muusika.

Jassi Zahharov kujutab kirikuõpetaja laia tunnetespektrit väga usutavalt. Ühtviisi kindlalt avalduvad põhjused, miks rahvas teda armastab või kuidas ta ägestub või kuidas ta loodab, et armastatud naine naaseks. Keelatud armuloo tuules kulgev ooper on siiski Reigi õpetaja lugu. See nõuab mitte ainult head lauljat, vaid väga head ooperilauljat, kelle näost, kehast ja olekust peaks paistma sisemine mure ja kelle kannatus tähelepanu pärast ei tohiks varjule jääda. Võrratu! Kõik see on Vanemuise lavastuse Reigi õpetajas olemas.

Armastajapaari Catharina ja Jonase puhul on siiski mõni küsitavus. Libretost on tingitud, et nende armumine on sisuliselt silmapilkne, ja eelkõige lavastusest on tingitud, et Catharina armumise põhjus näib peituvat moodsal moel ootuses ja lootuses, et maailma lõppu (mida Reigi peaks olema) saadetud diakon võiks suurde linna igatseva noore naise "päästa". Solistid on ikka head. 17. sajand tiksub kuklas, ja päris kaasajaga kõike seletada ei saa. Kiusatus on küll.

Orkester mängib Paul Mägi juhatusel imeliselt. Muusika voogab oluliste rõhuasetustega lavale ja sealt saali. Iir Hermeliini lavakujunduses on oskuslikult tabatud rannaküla õhustikku. Herman Sergo "Näkimadalad" on üks esimesi n-ö täiskasvanuraamatuid, mida teismeliseeast mäletan ja mille "sisse minek" toimus omal ajal sõna otseses mõttes nii, et kuigi ma polnud mitte kunagi Hiiumaal käinud, elustus Reigi kohana ja Hiiumaa laiemalt mu jaoks tollal väga eredalt. "Reigi õpetaja" tegevus toimub sadakond aastat varem, aga koha tundsin ometigi ära. Kõik oli nii tõeline. Igatahes on hea meel tõdeda, et Vanemuise väikse maja lava ei jäänud isegi massistseenide jaoks kitsaks.

Ma arvan, et Eduard Tubina "Reigi õpetajat" võib nimetada meie ooperi tüvitekstiks, ja kuna seda saab vaadata-kuulata väga harva, peaks otsima võimalust ja kasutama juhust, et neid harvu lavastusi vaadata. Roman Baskini lavastus on väga õnnestunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar