Reede, 7. veebruar 2014

"Leegionärid" - Rakvere Teater NO-teatris

Madis Kalmeti lavastajakäekirjas on praegu midagi, mida kipun juba tingimusteta armastama. Tiit Aleksejevi teksti sügavus on muidugi kõikvõimas, sest Rakvere Teatri "Leegionärid" oli ühtaegu sügav ja puudutav. Sõja- ja eluteema ei olegi veel ammendunud, oli mu üllatav tõdemine nendel hetkedel, kui suutsin salamisi peopesi küünistades ja huulde hammustades pisarad silma tagasi valguma sundida.

Lavapõrandat katab suur riideräbal, mis lehkab õli, vere ja põlenud maa järele. Veskikivile tuleb istuma Suur-Einar (Tarvo Sõmer) ja räägib loo lapsepõlvest, vennast, isast, endast ja elust. Tarvo Sõmeri roll raamib kogu lavastust ja õigupoolest on temas leegionäri võib-olla rohkemgi kui kolmes 1944. aastal Sinimägedes võidelnud mehes (Erni Kask, Margus Grosnõi, Mihkel Kabel) kokku. Kummitama jäi Einari küsimus, et miks see sõda temal elada ei lase? Ta kuulub ju põlvkonda, kes pole tegelikult sõda näinud. Miks isegi meie ei saa ilma sellele sõjale mõtlemata elada, kuigi oleme juba teab-mitmes põlvkond? Võib-olla näiteks seepärast, et üks kümneaastane tüdruk oli surnud meeste taskutest märkmikud kokku korjanud ja oma koolivihikusse nende meeste nimed üles kirjutanud? See olevat ainus säilinud märge nende surmast, kirjutab Tiit Aleksejev kavalehel.

Kolm legionäri on jäänud lahinguväljale uitama. Tegelikult pole nad lihtsalt saanud veel üle silla minna. Nendevahelisest vestlusest jääb meelde hõõrumine. Eks elamata elu pärast. Igaüks talub seda pisut erinevalt, aga dramaturgiliselt on kindlasti märgiline, et Andrei seisab ja vaikib kaua. Ema (Terje Pennie) räägib kõik südamelt ära ja vend tuleb ja ütleb, kuidas tema asju näeb. Alles siis teatab Andrei, et temast pidi saama linnadeehitaja. Saksakeelne raamat oli täitnud piibli osa. Oleksin tahtnud pärast Einari käest küsida, kas tema teab, mis sellest raamatust lõpuks sai?

Inimesed vajavad kangelasi. Eriti tänapäeval, kui meedial on võimalus neid tohutu kiirusega suureks ja vägevaks vormida. Selles kõverpeeglis jääb tavaline inimene hästi väikeseks ja tema elu keerdkäikudest ei olegi nagu midagi rääkida. Ometi ilutses Einari käel ennesõjaaegne kell, mille poeg oli talle antikvariaadist ostnud. Kes oli see kunagi kohatud KGB-tegelane, kes oma kella sinna antikvariaati oli viinud? Kuidas ta selle kella üldse saanud oli?

Ei, ma ei eita, et see kõik oli väga kurb. Taju kõige tugevamad mehhanismid hakkasid tööle, vajutasid tugevama jõuga õrnadele kohtadele. Vastukaaluks mõjus aga Narva kui tegelane selles loos hoopis teisel tasandil. Kunagi lugesin vist intervjuud näidendi autoriga. Seal ütleb tema ka, et see näidend andis talle võimaluse kirjutada Narvast - linnast, mis on ära unustatud. On jah! Andrei ja isa käik raamatupoodi ja Andrei mälestused mängimisest bastionikäikudes tuletavad taas meelde, et Narva erines kunagi väga kõvasti sellest kujutlusest, mis meil praegu Narvast on.

Nii kahju oli, et NO-teatri saal oli seekord pooltühi. "Leegionärid" ei ole mingi tavaline sõjaasi. Siin on kõvasti sisu ja sügavust, sest eesti mees tuleb, istub ja mõtleb. Näe, pika eluaja lõpus on tal järsku midagi öelda! Nagu Einaril. Peaks vaatama!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar