Pühapäev, 23. veebruar 2014

"Leping" - Märt Avandi ja Volli Käro koos laval

Möödunud suve hakul ma Rakverre Pätsi Sahvri pööningule "Lepingut" vaatama ei jõudnud. Sestap on ainult kiidu- ja tänuväärt, et esialgu suviseks teatriks mõeldud lavastused jõuavad tavarepertuaari. Slawomir Mrožeki näidend, Indrek Apinise väga õnnestunud lavastus ning Volli Käro - Märt Avandi duett on kuhjaga ära teeninud, et seda lavastust näeksid võimalikult paljud teatrisõbrad. Napi ja lihtsa kujunduse tõttu on etendust võõraski saalis hea vaadata.

Ühest küljest on Mrožěki tekst tuntavalt poolalik. See on igipõlisest ida-lääne vastasusest, kui kõrk kõrgest seisusest Magnus (Volli Käro) põlgab idaeurooplast Morisi (Märt Avandi). Teisest küljest on see aga vana ja uue maailma vastupidavusest, kohanemisvõimest. Kuniks Morisis on mingi eksootiline salapära, näib Magnus teenrit vähemalt huvitava uurimisobjektina käsitlevat. Kui aga selgub, et Moris on kõigest üks paljudest, lüüakse kaardipakk jälle segamini. Lavastuses saab Avandi näidata kogu oma karakternäitlejameisterlikkust. Volli Käro Magnus muutub hoolimata üha uutest ratsukäikudest üha väiksemaks ja väetimaks. On tunda, kuidas mõlemad näitlejad on materjali omaks teinud ja aktsepteerivad ka partneri rollitõlgendust. Nii pääsevad kõik teksti nüansid üksikult ja üldiselt esile.

"Leping" koosneb ülipeenest dialoogist, kus iga sõna on hoolega kaalutud ja igal osalauselgi on terviku suhtes oluline mõte. Üksnes väga head näitlejad suudavad sellest mängust meistriteose luua. Näidend sarnaneb kaudselt "Marquis d'artiste'iga", kuid "Leping" ei ole näitlemisest, vaid päris elust.

Magnus on otsustanud veeta ülejäänud elupäevad hotellis, kuid raha saab vist otsa enne kui elu. Ka ei ole tal enam teenrit, kes tundus olevat kaasmaalane, oma ametit ja kohta hästi tundev lakei. Aga võib-olla ainult ideaal? Uus teener Moris räägib veidra aktsendiga, kuid on kohe alguses Magnusele keeruline vastane. Vastavalt sellele, kuidas nende suhe areneb, väljendatakse laval võimupositsioone: alguses istub Magnus poodiumil laua taga, Moris seisab madalamal ja puhastab söögiriistu. Seejärel laskub Magnus Morisi juurde. Pärast "lepingu" sõlmimist on võim lõplikult teenri käes, kes tõmbab valged kindad kätte ja  võtab endale vabaduse otsustada lepingu täitmise aja üle siis, kui talle sobib. Lõpus saabub Moris nahktagis, vabaajariietes. Magnus on kaotanud viimsegi väärikuse, ilmudes hotelli vestibüüli hommikumantlis, närvid viimseni pingul, näljane. Lõplikult alistununa mõistab Magnus paratamatut seisusekaotust ja korraks võiks tekkida isegi tunne, et neist saavad sõbrad.

Mõlemad mehed otsivad elu ja surma peale sõlmitud lepingu mittetäitmiseks põhjuseid. Nad püüavad üksteist üle kavaldada, kuid kogu aeg on tunne, et teine on sammu võrra kaugemal. Samas ei ole surm üldse tähtis - kui Magnus on tunnistanud, et lepib idaeurooplasega, pöörab elu niikuinii uue lehekülje ja mõttekatked ei taha peast mitu päeva ära kaduda. Mu meelest vajaks näidend ka lugemist. Sõnu tehakse vähe, aga seda kaalukam on iga sõna eraldi ja koos võetuna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar