Pühapäev, 20. juuli 2014

Laurence Jonesi kontsert bluusi- ja džässirallil

Samal ajal, kui Eesti meedias arutati tuliselt selle üle, kas Steven Seagal ikka peaks olema Augustibluusi peaesineja, ootasin mina põnevusega ühte teist bluusi- ja džässifestivali - 20. korda toimunud Blues 'n Jazz Rallye't, mida mul sel suvel esmakordselt külastada õnnestus. Üritus algas kell 19.00 ja vältas varaste hommikutundideni. Ilm oli soe ja imeilus. Jaluta ainult sõbralikus vanalinna orus ringi, ühe lava juurest teise juurde ja naudi! Üheteistkümnel laval oli 50 kontserti.

See öö jääb kauaks meelde. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud, saanud või jõudnud kõiki kontserte kuulata. Esinejate nimed ei öelnud niikuinii midagi. Seetõttu jalutasime, nagu ilmselt publiku enamus, lihtsalt siin-seal ringi ja jäime mõne lava juurde seisma, et muusikat kuulata. Oli nii- ja naasugust.

Poole kümneks jõudsime ühe kõrgema künka otsas oleva lava taha. Parasjagu juhatas oma esinemist sisse uus artist. Selgus, et oli noor britt. Liikusin lähemale ja jäin kuulama. Noormehe nimi oli Laurence Jones. Muusika, mida kolmeliikmeline bänd lavalt kuuldavale laskis, oli algusest lõpuni nii minu, et rohkem ei osanud ega tahtnudki enam sellest õhtust oodata. Paaritunnine kontsert möödus imekiiresti ja meeleolu oli üha ülevam. Kui bänd laulmise-mängimise lõpetas, seadsin tasakesi samme kodu poole. Selline tunne oli, nagu oleks käinud ühe bändi kontserdil, mitte lihtsalt linna peal jalutamas, muusikarallil muusikat kuulamas.

Päris otsejoones kodutee muidugi ei kulgenud, sest teele jäi ikka veel väikesi lavasid, kus keegi muudkui musitseeris. Oli kohti, kus ühel pool teed laulis üks artist ja teisel pool teine. Ilmselgelt pidid nad üksteisest sellistel tänavanurkadel üle mängima. Ka kõik läheduses asuvad baarid ja klubid tundusid olevat üritusest haaratud. Näiteks klubis, kus tavaliselt on esinenud Eesti bändid, paistis ka mingi vahva pidu olevat, aga sinna me sisse enam astuda ei viitsinud.

Olgu mis on, aga hea olemise tagab alati kõigepealt ilm. Soe suveõhtu ja -öö, hea muusika ... Ja hingel ongi nii hea, et võib igatsema jääda. Ilus nagu siin!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar