Reede, 20. juuli 2012

Karl Ristikivi põlev lipp Pivarootsis

Loone Otsa näidend rõhutab väga selgelt Karl Ristikivi tähendust ja olulisust eesti kultuuriloos. Selle näidendi põhjal valminud Raivo Trassi lavastus Karl Ristikivi kodutalus kirjaniku 100. sünniaastapäeva eel on lihtsalt imeline. Muidugi on ennekõike näidendi teene see, kuidas Ristikivi teosed teksti ja lavastusse on põimitud, kuid seda toredam oli näha, et lavastuses õnnestus kõik välja mängida nii, et elu ja kirjandus segunesid täpselt parasjagu. Säilis ristikivilikkus, ent lavastuse toon on muinasjutuline, mitte sürreaalne.

"Karl Ristikivi põlev lipp" räägib loo teismelisest poisist, kes julgeb unistada. See poiss on Karl ehk Kaalu Ristikivi, keda mängib Mait Joorits. Olla 20. sajandi alguses vallaslaps tähendas automaatselt peksupoisiks olemist. Karl sulgus raamatutesse ja põles soovist pääseda Tallinnasse õppima. Oma mängudes on ta Jeruusalemma lapskuningas Konradin von Hohenstaufen, õilis rüütel, kes teab, et on pärit uhkest suguvõsast, kellel on vapp ja loss. Olgugi et ema ja tädi temasse uskusid, ei olnud sellest abi veel teiste lastega ühte kampa saamisel. Teiste laste poolehoiu võitsid tema eest "need, kel rohkem jõudu. Võitjad". Nii seisab kirjas proua Agnes Rohumaale. Korra on selleks saksa mõisapreili (Pirjo Levandi) ja seejärel riigikogus olev Tallinna-sugulane.

Kirjanik Ristikivi (Sulev Teppart) vaatab kohe alguses eemalt maja, kus ta lapsepõlve ja noorusaja veetis, ja kinnitab, et mäletab. Teise vaatuse alguses rõhutab, et "Eesti on osa tervikust, väike kivi Euroopa ajaloo mosaiigis". Ei tohi "vanduda alla demokraatia ja heaoluriigi pseudopoliitilisele, konsumeristlikule, kultuurikolonialistlikule, oma eestluse kaotamise survele". Vaja on "jääda iseendaks ja kanda iseenda sees oma vaimset linna, mida meie südametunnistus ei luba meil ära anda". Ristikivi teostes on selles valguses rohkem Eestit kui nii mõnegi vaid Eestile pühendunud kirjaniku teostes. Võib-olla ta nägi ainult pisut suuremat pilti ja väikest Eestit ehk kodu selle pildi peal. Pagulasena oskas ta kirjeldada saksa pagulaste läbielamisi Eesti Vabariigi ajal. Ja jälle unistada. Kodust.

Laste mängud segunevad kiiresti ebaõiglusega. Olgu selleks siis naistemantel, millega tuleb teismelisel poisil kooli minna, või varguses süüdistamine. Laste omavaheline julmus kõige tipuks. Selles viimases on koolikaaslased Iivan, Mäidu ja Ruts halastamatud kuni hetkeni, mil nemadki avastavad raamatutes peituvad seikluslikud lood. Kas julmus tekib igavusest, mille vastu ei osata võidelda, kui äärmine vajadus puudub?

Mantlist saab kuningarüü, varas palga, tüdruk kaotab süütuse oma printsile, headus võidab kurja. Nagu muinasjutus kohane.

"Karl Ristikivi põleva lipu" lavastust toetab kogu näitlejaansambel eesotsas mõlema Ristikiviga (Mait Joorits ja Sulev Teppart), aga nagu ikka - palju sõltub kodust. Ja selles viimases on muidugi eriline osa Kaalu emal Liisul (Terje Pennie) ja tädil Annil (Kiiri Tamm), kes näevad, mis poisist saama peab. Juurika talu peremees Kaarel (Eduard Salmistu) on pehme loomuga mees, kes peab oluliseks hoida häid suhteid mõisarahvaga, eesotsas libekeelse ja -meelse Jaanusega (Kristjan Sarv). Merilin Kirbitsa Kata on enesekindel tütarlaps, kes tunneb Kaaluga hingesugulust. Omavanustega tuleb ta mängleva kergusega toime, kuid karjatüdruku saatuses näeb vaese tüdrukuna ohte. Pivarootsi mõisapreili rollis on Pirjo Levandi. Ajastule kohaselt tuleb tal taluda nii eestlaste üleolekut (Jaanus) kui ka imetlust (Ann). Preili Loone on tinglikult ja otseselt ka proua Agnes Rohumaa.

Raivo Trassi lavastus tõestab, et Ristikivi on ikka väärt (üle)lugemist. Aitäh, kallid näitlejad, selle imelise õhtu eest! Aitäh, Sulev, et sain tunda end korraks Agnes Rohumaana! Otsisin raamaturiiulist välja "Inimese teekonna" ja loen jälle: "... ja see paik on õnnistatud paik, / sest see on kodu." Nii lihtne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar