Teisipäev, 17. aprill 2012

Lavakate "Seitse venda"

Draamateatri Maalisaalis otsivad seitse venda maailmas oma kohta. Seitse erinevat venda astuvad pärast vanemateta jäämist julgelt elule vastu ja üleannetutest kõva peaga poisikestest asjalikeks noorteks meesteks kujunemine kukub seitsmel lavakat lõpetaval noormehel väga hästi välja. Isegi nii hästi, et Priit Pedajase lavastus jääb poiste mängu varju, rääkimata Pedajasest kui köstrist ja nimismehest endast. Kui üldse, siis tahakski Pedajase "Seitsme venna" lavastusele ette heita just seda, et oleks tahtnud näha veel kujundlikumat käsitlust. Noored näitlejad saanuks hakkama küll. See lend on ühtlaselt tugev.

Vennad määravad peremehe rolli sõbralikult kõige vanemale vennale ehk Juhanile, keda kehastab Pääru Oja. Ja Pääru taktikepi all kogu lugu hargnema hakkabki. Lõbusalt ja lustlikult. Poleks uskunudki, et Aleksis Kivi raamat nii lustlik olla võib. Noortes (põhjamaa) meestes peab parajas koguses uljust olema. Sedasama uljust, mida Juhani enesekindlal moel vaatajaile demonstreerib ja teistesse vendadesse sisendab. Olgugi et ta pea on kõvavõitu. Esimese vaatuse lõpuks on Juhanil üks särk katki kakeldud ja tantsitud. Vastukaaluks Juhanile on Eero (Priit Strandberg) terane ega jäta kasutamata ühtki võimalust, et vanema venna rumalust osatada. Mõistukõnet jätkub tal ka siis, kui peab vendadele aabitsatarkust õpetama. Nagu ikka, nõuavad sellised õpilased kahtlaste juttude summutamise eesmärgil lihtsalt, et õpetatagu neid nii, nagu neile sobib, ja siis, kui neile sobib.

Silmapaistev on ka Kaspar Velbergi Simeoni. Jumalakartlik Simeoni on justkui hea vaim uljaspäiste vendade kohal, manitsedes ikka ja jälle teisi rahulikkusele. Seejuures ei paista Simeoni üldse tüütu või vagurana; teeb hoopis kõiki poisikesetempe kaasa. Peale selle on tal lavastuse vältel läbiv osa, nagu juba nimetatud Juhanil ja Eerol. Neljanda vennana on läbivalt "pildil" Tuomas (Priit Pius) - see, kellel jõudu vist kõige rohkem, aga kes pole pika jutuga mees. Keegi neist isegi ütleb korra umbes nii: "Tuomas vihastab harva, aga kui ta seda teeb, siis on jama lahti."

Ma tegelikult peaaegu et valmistusin selleks, et kursuse kaksikutel etenduse ajal vahet teha, aga selleks ei olnud erilist vajadust. Nad olid väga erinevad, kandsid piisavalt erinevaid riideid ja Tuomasel oli palju selgem osa kui Aapol (Märt Pius). Hoopis keerulisemaks osutus vendade Kalmetite eristamine. Lauri (Karl-Andreas Kalmet), Timo (Henrik Kalmet) ja Aapo said kõik vaid mõned korrad pikemalt üksi sõna võtta ja jäid niiviisi teenimatult varju. Lauri joob end küll korra kivi peal härgade eest paos olles purju ja saab niiviisi julgust juurde, et keelele vaba voli anda. Aga sellega nende kolme osa peaaegu piirdubki.

Lavastuse kunstnikud on Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid Maret Tamme, Illimar Vihmar ja Lina Nguyen. Lavakujunduses on kasutatud kümmekonda puust tumbat ja hulka puutoikaid. Need tumbad täidavad nii maja kui ka koolipingi kui ka suure kivi rolli ning puutoikad sobivad nii püssideks kui ka kurikateks. Täidavad täpselt nii leidlikult, kui lapseohtu poisikesed neile kasutust leiavad.

Muljetavaldav tervik tekkis saalis. Juhani kandis endas justkui kõiki nooremate vendade üksikuid omadusi. Või kui tal ka mõnda neist endal polnud, teadis ometi, kelle tugevus see on. Kas see avaldub siis, kui inimene peab vastutama, juhtima, kellegi eest seisma? Ja kui ollakse usaldanud end kellegi kätesse? Kui mässumeelsus ja ind jahtub, saabub talentidel aeg naasta, nagu uuemal ajal tavatsetakse arvata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar