Kolmapäev, 11. aprill 2012

Mehis Heinsaare "Ebatavaline ja ähvardav loodus"

Mehis Heinsaare "Ebatavalisest ja ähvardavast loodusest" oli ilmumisaastal palju juttu. Kulka kirjanduse sihtkapitali žürii pidas seda üheks viiest paremast proosateosest, mis eesti kirjanduses 2010. aastal ilmus. Peale selle valiti Heinsaare novellikogumik 2010. aastal ilmunud 25 kõige kaunima raamatu hulka. Siin on suur osa arvatavasti Priit Pärna kõnekatel illustratsioonidel. Mul jäi raamatu ilu nägemata, sest lugesin e-raamatut. Pildid on küll olemas, kuid e-raamatu puhul ei teki ikkagi mingit arusaama kujust ja kujundusest. Tekst ja raamatu sisu üllatasid see-eest topelt.

Ka "Härra Pauli kroonikate" puhul olin veendunud, et Heinsaare keel on ilus, aga nonde lugude sisu ei avaldanud erilist muljet. "Ebatavalise ja ähvardava looduse" lugudes toetab keelekasutus looduse üleloomulikku ja ähvarduslikku olemust nagu ei miski muu. Sisu on kohati nii jaburnaljakas, et muie ununeb iseenesest lugemise ajal suule ja käest ära ei tahakski raamatut panna. Teisalt sunnivad niisugused sõnamängulised raamatud just väikeste sõõmude kaupa loetavat ammutama. Aga ei saa ju, kui lugu veereb nagu muinasjutt! Muudkui loed ja elad kaasa ja tahad teada, millega lõpeb. Väga lühikesed novellid ei olnud stiili arvestades üldse nii huvitavad kui pikemad lood. Kahju oli, et läbi sai.

Loterii kirjutab oma blogis:

"Heinsaare maailm on Pätsuaegne või siis 19. sajandist või hoopis lamburiromantika Eesti tingimustes (+ Teadmatuse Akadeemia mõjud? Kas TA on laiali?). Ikka üks vilepill ja kitarriplõnn ja ürgemalikud naised ja kaunilt õitsevad-vohavad kibuvitsapõõsad. Võikski öelda, et tekstid rutiini vastu õide puhkemisest."

Mingid läbivad motiivid jäid silma. Loodusraamatu puhul rohkelt võsarägastikus ekslemist ja rähklemist, metamorfoosi, uuestisündi ja instinktidele järeleandmist. Sugupooltevaheline suhtlemine leiab õige põhjalikku ja mitmekesist käsitlemist. Novellide peategelastega juhtub kõiksugu hirmsaid ja imelikke asju, mis niisuguste poheemlike tüüpidega hästi ei harmoneeru, kuid järele mõeldes just maalähedane on. Silma ja meelde jäi veel tegelaste nimede kasutamine. Kohati tundus, et nimede väljamõtlemisel on autor püüdnud visalt vihjata eesti (pere)nimede tähenduslikkusele, olgu selleks siis Rannik või Kirsimägi või Kukumaa või Vilumaa või Heinsaar. Teisalt figureerivad novellide peategelastena pärisinimesed, nagu vennad Aaviksood, Igor Maasik, Endel Lippmaa.

Raamat ootas tükk aega e-lugeris oma järge ja osutus üllatavalt muhedaks lugemiseks, rohke alltekstiga pealekauba.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar