Priit Pedajas lavastas tänavuste Lavaka lõpetajatega Draamateatris veel teisegi tüki - "Lõikuspeo tantsud". See pakkus mulle suurt huvi, sest näidendi autor Brian Friel on kirjutanud ka näiteks "Aristokraadid", mis oli aastaid tagasi Draamateatri suvelavastusena Keila-Joa mõisas väga hästi välja kukkunud. Ja muidugi jälle üks iiri kirjanik, kelle vastu on mul omamoodi nõrkus.
"Lõikuspeo tantsude" tegevus toimub 1930. aastate Iirimaal. See on viie õe lugu, kellest ühel on seitsmeaastane laps. See laps vaatab oma lapsepõlvele ja emale-tädidele-isale täiskasvanuna tagasi, püüdes mõtestada ja põhjendada aega ja valikuid. Karl-Andreas Kalmet on ühtviisi hea nii väikese lapse kui ka noore mehe rollis. Vaataja suhestub (samastub?) kiiresti tema jutustajaga ja peagi on kõik ülejäänud tegelased laval tegelased lapse elust.
Ülejäänud tegelaste tuumiku moodustavad mainitud neli õde, kellega mul oli tegelikult üsna suuri raskusi harjuda. Neli noort tütarlast ei mängi kuidagi välja 30-40aastaseid naisi. Liis Lassi Kate'i (Liis Lass) ja Agnese (Kristiina Hortensia Port) soeng ja kleit reedavad, et nad on vanemad, kuid Rose (Katariina Kabel) ja Maggie (Maiken Schmidt) on ikka täitsa lapsed. Rose'i puhul on lapsemeelsus taotluslik ja Agnes peabki tema eest justkui vastutama. Maggie on loomu poolest alati rõõmsameelne ja muretu ning näib vist seepärast alati hästi noor. Vallasema Chris (Jane Kruus) on samuti noor. Kõigest hoolimata ei ole ta pettunud, lootust kaotanud. Nelja õe hulgast kujuneb Kate'ist tõeline tädi Kate, kes jumalakartliku kooliõpetajana tunneb, et peab vastutama nii õdede kui ka Chrisi lapse eest. Tädi Kate paistab etenduse alguses kontrastselt silma ja kuna ma lugu varem ei teadnud, siis kulus mõni aeg, et aru saada, et laval on viis õde, mitte mitu põlvkonda.
Kaspar Velbergi Jackil on õdede vaese elu vastu panna Aafrika-kogemus, millesse ta suhtub erinevalt konservatiivsest Kate'ist äärmise lustakusega ja mis paneb ülejäänud õdesid teda vaimustusega kuulama. Neile meeldib kuulata lugusid Jacki kaugest elust, milleks neil kellelgi ei näi lootust olevat. Kodus on ainsaks meelelahutuseks raadio, mis mängib siis, kui ise tahab. Lõikuspeo ajal peetav tantsupidu on niikuinii minevik.
Veel osaleb selles loos Chrisi poja isa Gerry (Priit Pius), kes ei näi ei lapsest ega Chrisist huvituvat. Ta küll tahaks kogu hingest olla edukas, ent kehvast proovireisijast paremat ei saa temast kuidagi. Nii on Gerry ka hästi lapsemeelne, ronib puu otsa raadioantenni sättima ja kontrollib hiljem sellesama raadio küünlaid. Tema kostüüm on tabav - linane põlvpükstega ülikond. Gerry ja Jack vahetavad isegi rituaalselt mütse.
Ängistav lugu nendest, kellel polnud lootust külast kuhugi minna, kuid keda uus põlvkond meenutab arusaamise ja armastusega. Karl-Andreas Kalmeti Michael on see uus põlvkond ja esimene lootuskiir tekib ehk juba ka tänu Maggie naerule. Kahjuks ei pääse muidu kui lahkudes.
Maret Tamme ja Illimar Vihmari kujunduses on kasutatud samasuguseid tumbasid nagu "Seitsmes vennas", kuid peale selle on laval ka raadio, söögilaud ja nööril kuivav pesu, kootud sokid. Õhkõrnad kardinad täidavad majaseina rolli ja märgivad vahepeal distansteerumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar