Nüganen on Tšehhovi 1880. aastatel kirjutatud kaks näidendit ja seitse novelli põiminud Linnateatri tosina suurepärase näitleja abil oskuslikult tervikuks, kus mõned tegelased vilksatavad mitmes loos. Seejuures ei ole oluline, kas see ka päriselt nii on. Oluline on, et nii joonistuvad kenasti välja karakterid, mis vähemal või rohkemal määral peegeldavad vene hinge. Või meie endi hinge - inimhinge pisikeste pahedega. Viina voolab rõõmude ja murede uputamise pärast rohkesti. Rõõmud ja mured saavad aga alguse meeste ja naiste igavesest teineteise mittemõistmisest. Äratundmist jagub. Kui mitte enda elust, siis kusagil on ikka kedagi samasuguses olukorras nähtud.
Esimeses paaris loos oli tunda veidikene rabedust. Siiski veab Tõnn Lamp juba esimeses loos ("Õnnepojuke") minu kui rikutud mõtlemisega vaataja mõtted õnnetule peigmehele korjanduse korraldamise järel suunas, kus tekib kahtlus, kas noormees üldse on peigmees või kas teda üldse huvitab enam pruut, kui raha käes on. Kas saab veel enam tänapäevasem olla? Andres Raagi ja Anne Reemanni parnerlus jätkub järgmiseski loos, kui esimene kohtab lapsepõlvesõpra, ning lavastuse viimases ehk nimiloos, kus Raag Rebrotjossovina magada üritavalt naiselt Mašalt külaliste võõrustamiseks sahvrivõtit anub. Seda peab ise nägema!
Allan Noormetsa isa Matvei ning Andrus Vaariku "koomik" ja "diplomaat" on juba väga küpsed rollilahendused, mõjudes pelga lavalolekuga ühtaegu koomiliselt ja tõeliselt. Isa Matvei on nutunaiste iidol ja ega diplomaatki julge talle vastu hakata. Üle vindi keeratud diplomaatilisus lesele naise surmateadet edastades, kui lesel on pooleli tähtsad arvutused, on mängitud välja täpselt niisuguse tempoga, nagu publik ette ütleb.
Allan Noormetsa isa Matvei ning Andrus Vaariku "koomik" ja "diplomaat" on juba väga küpsed rollilahendused, mõjudes pelga lavalolekuga ühtaegu koomiliselt ja tõeliselt. Isa Matvei on nutunaiste iidol ja ega diplomaatki julge talle vastu hakata. Üle vindi keeratud diplomaatilisus lesele naise surmateadet edastades, kui lesel on pooleli tähtsad arvutused, on mängitud välja täpselt niisuguse tempoga, nagu publik ette ütleb.
Kui Külli Teetamme Nadežda Petrovna on kolme peigmehekandidaadi hulgast sobiva valimisega esiotsa pisut hädas, siis tema Wilca Twice "Albioni tütres" on ülimeisterlikult lahendatud. Mart Toome teeb seal vist küll Linnateatri mõistes ajalugu, aga etendus läheb üha enam käima. "Karu" ajab juba iseenesest naerma, kui Piret Kalda ja Allan Noormets kõrvuti või vastamisi seisavad, rääkimata sellest, kui suur vene karu teenri (Margus Tabor) kaenlasse haarab. Piret Kalda kleit lisab vaid õli tulle. Indrek Ojari ja Argo Aadli naerutavad "Abieluettepanekus" publikut nii, et hing ähvardab naerust kinni jääda. Epp Eespäeva vanatüdruk Natalja Stepanovna on tänapäeva iseseisev naine, kes küll tahaks mehele saada, aga olgu mehel või viisteist frakki seljas, kui meest seal sees ei ole, siis liidust asja ei saa. Selles mõttes on ta justkui vastand Külli Teetamme Nadežda Petrovnale, kelle jaoks on tähtsust ainult rahal.
Lõpuks saavad kõik jälle kokku nimiloos ehk "Maailmale nähtamatutes pisarates", kus külalislahkusega uhkeldav Rebrotjossov naist palub ja anub, et külaliste silmis hea ja lahke välja paista. Need jutud, et kõigil teistel on nii ja naa toredad ja kenad naised, meenutavad lapseliku lihtsameelsusega esitatud argumente, nagu näiteks "kõigil teistel on", "kõigi teiste vanemad lubavad" jne. Ja kui siis see halb naine vaevub ärkama ja külaliste juuresolekul särama hakkab, on külalised kadedusest rohelised.
Napi lavakujundusega (kergesti lagunev habras mööbel) täidetakse Salme Kultuurikeskuse lava uhkelt ära ja Linnateatri suurepärased näitlejad teevad vaatajate tuju kolme tunniga rõõmsaks. Mured kaovad, kuid ei tasu unustada, et ilma töö ja pingutuseta, mõnikord lausa pisarateta, ilu ei sünni. Elmo Nüganeni 50. sünnipäeva kaunistama sobib "Maailmale nähtamatud pisarad" imeliselt. Tähendusvarjundeid on selles lavastuses väga palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar