Üllar Saaremäe "Leenane'i kaunitari" lavastuses torkab silma ja kõrva paratamatus. Üsna etenduse alguses meenus üks lapsepõlvekogemus või -teadmine. Meil oli üks tuttav pere, kus ligi neljakümneaastane mees hooldas oma vana ema, saamata seetõttu ise peret luua ja suutmata kuidagi oma eluga edasi minna. Sellest ajast peale tean, et Magi (Ines Aru) ja Maureeni (Ülle Lichtfeldt) lood on päriselt olemas. Muidugi võib öelda, et küsimus on valikutes, aga sageli ei ole muud võimalust. Mag ei ole halb inimene. Raske elu on jätnud jälje ja kujundanud olukorra selliseks, kus tal lõpuks ometi tekib võimalus võimutseda. Aja taak, mis muud. Nii nagu vanemad elavad oma täitumata unistusi laste peal välja. Teisalt oli kõnekas Magi küsimus: "Miks nad seal raadios ei räägi inglise keeles?" "Miks peaks Iirimaal rääkima inglise keeles?" väidab Maureen vastu. Nagu meil Eestis: eesti keelega ei ole midagi peale hakata, kui tööd ja leiba pole ja õnne tuleb ikka kuhugi kaugemale otsima minna.
Maureen peab siiski päevast päeva ema kapriise taluma ja on neljakümneaastasena viimsegi lootuse kaotanud, et oma elu elama hakata. Ta olevat seni suudelnud kahte meest, kuid sedagi on ema arvates kahe võrra liiga palju. Siis veedab ta peojärgse öö Pato Dooleyga (Velvo Väli) ja Maureenis tärkab uuesti lootus. Lootus alustada otsast peale, lootus olla muredest prii. Pato lubab kirjutada, aga ikka ei lähe nii, nagu Maureen ootab. Ta keedab emale endistviisi kisselli ja putru.
Kõik see juhtub imeilusates Connemara mägedes, kus elamine võiks tähendada elu muinasjutus. Nagu ka mõnes kauges eesti külas, kus inimestel juba ammu tööd ei ole ja tuleb lahkuda või ollakse juba lahkunud, aga kus on kõrvaltvaataja arvates justkui paradiis. Ainult et, miks need kõrvaltvaatajad ei lähe sinna elama? Mitte midagi ei ole teha! Patogi lahkub Connemarast, põhjendades oma lahkumist Maureenile saadetud kirjas ääretult südamlikul ja lihtsal toonil, andes veel kord mõista, et selles karmis maanurgas ei ole temale kohta. Ta tahaks, et Maureen tuleks kaasa.
Pato noorem vend Ray (Mait Joorits) peab olema justkui viimane, kes kõigi ülejäänte tujusid ja soove täidab. Ta vaataks parema meelega kodus telekat, näeks, kuidas mujal elatakse ja ollakse, kuid täidab lihtsalt sõnumitooja rolli, alatasa rangeid juhtnööre järgides. Nende juures peetakse ikka kellegi lahkumispidu. Mag ja Maureen on vist viimased, kes kuhugi ei lähe, kellel pole kuhugi minna. Ray peab neid (sellepärast?) hulluks.
Ines Aru Magi osas on väga õnnestunud valik. Ta on ühtaegu tüütu ja südamlik, aga kiuslik ja edev. Kindlasti ei ole tema Mag kuri. Ülle Lichtfeldti Maureen on väga väsinud, ent ei kaota lootust kuni viimase hetkeni, see tähendab hetkeni, kui ring saab täis ja kui temast saab seesama käskiv-kamandav vananev naine. Saatuse iroonia ja paratamatus. Mehed (Velvo Väli ja Mait Joorits) peavad ära minema, sest muidu ei saa. Neil on vähe julgust, et rääkida. Mehelik uhkus vist ei lubakski? Kahjuks jääb Leenane'i kaunitar närtsima. Rakvere Teatri lavastus on väga meie endi lugu - ehe ja lihtne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar