Geniaalne lavastus! Väga värske lähenemine eesti kirjandusklassikale. Ehk just sellepärast, et lavastaja Andres Noormets kirjutas näidendi enne lavastamist ümber. Ta ei ole visanud kõrvale olustikku, küll aga on muutnud saja-aastase teksti kõnekaks tänapäevalgi, ja mis peamine, Rakvere Teatri lavastuses ei ole Kitzbergi "Tuulte pöörises" enam pelgalt eesti lugu. See on omandanud üldistavama mõõtme, vasakpoolsuse ja parempoolsuse rõhutatud peegelpildis.
Tegelaste sisemonoloogid annavad fragmentaarsele lavastusele tohutult juurde, sundides vaatajat hoolega kuulama ja kaasa mõtlema. Lavakujundus on sedavõrd sümboliseeritud ja kahel pool lava istuv publik peab neist sümbolitest tähendusi otsima. Aga nii ongi hea! Leena (Anneli Rahkema) peab pidama oma (sisemisi) heitlusi isa ja peigmehekandidaatidega. Ajadki on segased - töölised nõuavad õigust ja võimu. Tuuled puhuvad eri suundadest ja kellegi süda ei tea eriti, kuhu hoida.
Ühest küljest on Kitzbergi näidend armastuslugu ja teater nimetab Noormetsa lavastust koguni kiredraamaks. Isal (Toomas Suuman) on ammuilma plaan valmis: tema ja naabertalu maad peavad kord üheks saama. Tütar Leena ja naabertalu perepoeg Kaarel (Erni Kask) on juba tükk aega kihlatud, kuid noore mehe peas olevad maailmaparandamisplaanid ei lase pulmadele mõelda. Sealsamas on sulane Jaan (Peeter Rästas), kes soovib tagasi saada esiisale kuuluvat maad. Lihtsaim viis oleks saada maa koos Leenaga, aga Jaanil on igaks juhuks ka tagavaraplaan - laias ilmas teenitud raha eest talu endale osta. Kuigi Leena-Jaani dialoogidest ja monoloogidest sünnivad lavastuse võimsaimad armastusstseenid, mille äärel jääb vaatajal võib-olla hingki kinni, on Jaanis - iseäranis pärast Jaani ema (Tiina Mälberg) paari lavale tulemist - midagi väga valelikku ja tema poole hoidmine või temast eemale hoidmine sõltub alateadvuses valitsevaist tõekspidamistest ehk vasak- või parempoolsest maailmavaatest. Mõisnik oli Jaani vanaisal lubanud talu maadel elada ja töötada, hiljem ostis Leena isa selle maa endale. Kas see maa kuulub Jaanile? Loobuda Jaan ei oska ja vähemalt Leena laps on tema oma. Talle ei mahu pähe, et keegi on valmis kasvatama teise mehe last. See keegi on naabritalu Kaarel, kellel nagu noorel mehel ikka läheb maailmaparandamistuhin üle ja tekib järsku aega armsama jaoks.
Armastuse tasandi kõrval on Noormetsa lavastuses suur osa sotsiaalsel tasandil. Olgu selleks ühiskondlikud tuuled ja tõekspidamised või lihtsalt sotsiaalne küpsus. Lavalugu sõna otseses mõttes areneb, sest alguses tekib kange tahtmine niinimetatud peigmees tänapäevases mõttes ära unustada, talle ust näidata ning sulase püüdlustele kaasa elada. Teine pole ju laias ilmas lihtsalt tuult tallanud, vaid on oma kümne küünega raha teeninud, et paremat elu elada. Peagi selgub, et kättemaksuhimu on pojasse süstinud juba ema ja õnne mingist liidust kahe maailma kokkupõrkamisel ei oleks. Heast töötajast pole peremehel aga kerge loobuda, kui see on nõus väikese tasu eest palju tööd tegema. Pärast on juba hilja. Maailm on pöördumatult muutunud.
Lõpustseenideks monteeritakse lava lahti ja Leena jääb abituna jalapakkudesse oma saatust ootama. Jaan seisab mõistmatu ja lüüasaanuna leekide taustal ja nõuab õigust. Kaarel vaatab lootusetuses talle otsa ja ütleb vaid: "Eks sa mine ja võta." Kuidas üks inimene suudab nii palju andestada ja kuidas teine inimene ei suuda andestada põlvkondade kaupa? Ma nutsin pimedas saalis. Ahastuse ja valu ja armastuse ja inimeste pärast. Selline teater lõi mu peas midagi jälle hästi selgeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar