Laupäev, 21. aprill 2012

Rakvere "Kaasavaratu"

Kõlab uskumatuna, aga ma käisin esimest korda elus Rakvere Teatris. Õigemini väikeses majas, mis mõni aasta tagasi tehtud remondi tõttu näeb uskumatult moodne ja uhke välja. Selle maja black-box tüüpi saalis mängitakse praegu ühte Rakvere Teatri menulavastust "Kaasavaratu". Mul on viimasel ajal olnud kogu aeg suur igatsus vene klassika järele. Sellise teatri järele, mis paneks õhkama. Eili Neuhaus on Aleksandr Ostrovski "Kaasavaratu" näidendi lavastamisel tahtnud teha midagi suursugust. Rakvere Teatri näitlejate kõrval on lavastusse kaasatud Tuuleveski teatri näitlejad, kes täidavad mustlastena kogu õhu ja udust paistev Volga tuleb väga lähedale, kostüümidki on uhked.

Tükk on alles nii uus, et ringi sellega ei reisita. Võib-olla ei hakatagi reisima, sest suure trupi ja sugugi mitte napi lavakujunduse tõttu oleks gastrollimine võib-olla ka kallis. Nii et tulebki Rakverre minna. Vikerraadio saates "Teatrisse!" oli "Kaasavaratust" möödunud aasta lõpus juttu koguni kahel korral: esietendusejärgne intervjuu Reet Weidebaumi ja David Vsevioviga ning aasta lõpusaates põgusalt Pille-Riin Purje ja Danzumehega. Tsiteerides Üllar Saaremäe vahendusel Peeter Konovalovit: "Igas teatris peab olema üks Tšehhov."; ja mõeldes David Vseviovi sõnadele, saab Rakveres näha ja tunda, kui kehtiv see ammune aeg praegugi on.

Ostrovski näidendi peategelane on ilus, kuid kaasavaratu noor Larissa Dmitrijevna (Anneli Rahkema). Tema ema Harita Ignatjevna Ogudalova (Ülle Lichtfeldt) ülesanne on panna tütar mehele. Ümberringi on palju rikkaid kaupmehi, kes ihkavad lõbu ja on harjunud, et raha eest saab kõike, kuid millegipärast ei taha keegi neist investeerida Larissa Dmitrijevnasse. Tütrele leitakse meheks hoopis ametnik Juli Kapitonõtš Karandšev, kelle väiklus on Velvo Välil nii selgeks ja vastikuks mängitud, et Larissa ja Harita isegi ei ürita varjata põlgust, mida nad tema vastu tunnevad. Ometi teda talutakse, kuni naaseb Larissa tõeline armastus Sergei Sergeitš Paratov (Üllar Saaremäe). Laostunud küll, ent see ei sega ju ometi elamist. Sama kindlalt kui konksu otsa püütud kala, ripub Sergei Sergeitšil kuldketi otsas kihlasõrmus, rõhutades head tehingut. Temast on ühtviisi sisse võetud ema ja tütar; tema positsiooni imetlevad nooremad sookaaslased ja ametivennad. Vähemalt esialgu on teised mehed valmis ära ostma nii tema vana purjeka kui ka tema vana naise. Pean nõustuma Reet Weidebaumiga, sest ka minu arvates (kuigi ma ei vaadanud esietendust) oli näitlejate mäng otsimine hetkeni, mil lavale tuli Üllar Saaremäe. Larissa Dmitrijevna ja Sergei Sergeitši duett määrab kogu lavastuse tempo.

Sergei Sergeitšil on kaasas isegi oma kojanarr, kui mahakäinud näitlejat pseudonüümiga Robinson niimoodi tõlgendada annab. Erni Kasel tuleb joodiku mängimine ehedalt välja, kuid võib-olla just see olnuks koht, kus armastusliini kõrval ühiskonnakriitikat teravamalt esile tuua. Praegu jäi armastuse kõrval see pool lavastuses napiks.

Müümise kunsti on küll mitmekülgselt lahatud. Kohe etenduse alguses on stseen, kus kaks kaupmeest - linna rikkaim mees Moki Parmjonõtš Knurov (Eduard Salmistu) ja noor tõusev "täht" Vassili Danilõtš Voževatov (Mait Joorits) kohvikus juttu ajavad. Noor mees on omanikule ammu selgeks teinud, millist teed tema joob, ja kõik on kinni makstud. Gavrilo (Tarvo Sõmer) ja Ivan (Peeter Rästas) valdavad peent kunsti, kuidas raha enda juurde meelitada. Isegi Juli Kapitonõtš kasutab agaralt juhust, et odavalt populaarsust osta. Rääkimata sellest, kuidas kaupmehed naise peale kulli ja kirja viskavad.

Kuigi Ülle Lichtfeldti Harita Ignatjevna on uhke naine ja Lichtfeldti roll kindlasti selle lavastuse üks värvikamaid (omajagu värvi lisasid kaks kõnekat kleitigi, mida ta kandis), jääb ta tervikus Anneli Rahkema ja Üllar Saaremäe varju. Samas oli tema see, kes kutsus minus esimese vaatuse ajal korraks esile niisuguse tunde, et külmavärinad jooksid üle selja. Ja ma ei saa sinna midagi parata - Velvo Väli Juli Kapitonõtš oli nii talumatult armutu, et raske on leida põhjendust, miks Larissa Dmitrijevna teda üldse talus. Igatahes Larissa Dmitrijevnat on väga lihtne mõista, kui ta jälle Sergei Sergeitši käte vahele langes. Vaid õhkõrn kardin lahutab publikut ja näitlejaid või kõrvalseisjaid ja kohalolijaid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar