laupäev, 28. aprill 2012

Keti lõpp

Põrandal laiali vedelevate pallide vahelt läbi laveerides leiavad vaatajad Linnateatri Taevalava saalis oma istekoha ja jäävad "Keti lõpu" etenduse algust oodates mõtlema, miks on üks mees lavale magama jäänud, pea pallimeres. Lisandub valgust ja muusika hakkab mängima. Mitte lihtsalt muusika, vaid Wagneri "Tristani ja Isolde" prelüüd. Odav oranživärviline plastmassmööbel, täispuhutav bassein pallidega, nende keskel magav väsinud mees ja Wagner hakkasid üksteise peale karjuma. Jõudsin veel mõelda, et kas "Tristani ja Isolde" prelüüdiga vihjatakse nüüd Lars Von Trieri "Melanhooliale" ... Siis tõusis mees (luuletaja, nagu selgus) püsti ja hakkas lugema Kaur Riismaa luuletust "Oled kohale jõudnud". Mõtted mu peas jätkasid katkematult ennist värvimuusika tekitatud tiirlemist. Kõige rohkem tahtsin tol hetkel sealt saalist ära. Ju ma ei ole veel kohale jõudnud ja ju ma (enam) ei igatse ka kohale jõuda. Rahulikult kulgeda ja kogeda on palju meeldivam.

Hea küll, luuletaja (Veiko Tubin) ütles, mis tal öelda oli, ja lahkus. Äärelinna parkimisplatsi äärses kiirsöögikohas algab päev, viimane päev. Koht suletakse, sest inimesi ei käi. Kunagi suurte unistustega linna tulnud maatüdrukul (Evelin Võigemast) on olnud selle kohaga suured plaanid. Aga mida sa ikka teed, kui inimesi ei käi või kui käivad, siis need, kes haaravad kiiruga burgeri ja joogi näppu. Moodsa luule õhtute korraldamine meenutas mulle ühte hiljutist üritust ühes suurlinnaäärses kultuurimajas. Vald oli seal korraldanud uhke ürituse, kutsunud mitu esinejat, toitlustusfirma jne. Publiku kohalemeelitamiseks esines alustuseks üks praegusaja poplaulja ja seejärel sai kahes saalis tõsisemat muusikat kuulata. Juhtus see, et koos poplaulja lahkumisega jooksis ka suur saal peaaegu tühjaks. Kõik läksid tagasi oma toimetuste juurde (loe: puhkepäeva õhtul ilmselt koju tagasi või kluppi edasi). "Keti lõpu" söögikoha juhatajal-teenindajal on jäänud veel vaid koristada ja kassa kokku lüüa.

Sel viimasel päeval tekib siiski kena kaleidoskoopiline pilt klientidest. Kõigepealt saabub tülitsev paar (Andero Ermel ja Elisabet Tamm), seejärel igavene üliõpilane (Alo Kõrve), kes tahaks selles mõttetus kohas töötada. Siis mitut rauda tules hoidev teismeline tütarlaps (Sandra Uusberg), siis kaks tibi (provintsitüdruk ja pealinnabeib), kellest ühel sureb isa ära ja teisel murdub konts. Lõpuks jäävad söögikoha juhataja, igavene üliõpilane ja vana mees (Priit Võigemast) kolmekesi laua taha istuma, igaühe ees üks pisike valge E-tabletike.

Lugesin kusagilt kellegi arvamust, et Võigemast tõi selle lavastusega teatrisse sakraalsuse. Kui see tõepoolest nii oli, siis oli see sakraalsus väga korralikult ketšupi-majoneesikastmega üle valatud, peale selle veel igasuguseid muid maitseaineid lisatud. Kokkuvõttes on võimatu öelda, mis see täpselt oli, mida söögiks pakuti. "OPis" ütles näidendi autor Paavo Piik, et selle näidendiga tahetakse inimestele korralikult vastu hambaid laksata. No ei laksanud. Kuigi ... autori noorust arvesse võttes on ta teatavas mõttes tänapäevast kiirtoitumist (loe: kiiret elu) väga hästi tabanud. Tüübid kui sellised on ehedad. Küsimus on, kui kõnekad?

Ma ei saa siiski üheselt öelda, et lavastus olnuks kehv või et näidend on kehv. Näidend on mu meelest liiga õhuke, keskendudes pealiskaudsuse kõikvõimsale (ruulivale?) tahule, selgitamata ometi, miks see kuhugi ei vii. Lavastuse sisse- ja väljajuhatuses on kasutatud mittepeavoolukunsti, kuid nagu öeldud, hakkab see peavooluvärgiga kohe tülitsema ja mass võidab. Kui mass ei osta, tuleb pood kinni panna. Mass ei osta, kui asi tundub kahtlane ja kui sellest aru ei saa. Aga pealiskaudne ei jää. Täna on, homme ei mäletagi, et oli. Teisalt on pealiskaudsusel oma võlu, mis väljendub turvatundes. Üks sõber meenutas kunagi, kuidas tema teismeline laps läks koos sõbraga võõras linnas sööma. Igasugused toredad mõtted olid tüdrukutel peas olnud, kuhu minna ja kuidas olla. Kui vanemad lapsi hiljem linnast kokku korjama hakkasid, leidsid nad need istumas Macis. Kus siis veel? Võõrad kohad, võõrad inimesed, võõras keel ... Mac on igal pool ühesugune ja seetõttu turvaline.

... kui apollo raamatupoe müüjad ajavad sind naerma küsid Joyce'i
ja nad vastavad silmad arvutis kinni ahaa Ulysses peaks olema eesti keeles ilmunud
oled kohale jõudnud ...
(Kaur Riismaa, "Oled kohale jõudnud")

1 kommentaar:

  1. Ei ütleks, et etendus oleks pealiskaudne olnud. Igaüks leiab etendusest oma mõtte, mina leidsin oma.

    VastaKustuta