Daniel Glattaueri uusima raamatu "Ewig Dein" ("Igavesti sinu") ostsin kohe ilmumispäeval e-raamatuna Amazonist. See on täitsa tavaline põnevusromaan, omamoodi psühhotriller, mitte kiriromaan nagu "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet". Armastuslugu küll ka. Tahtsin oma saksa keele oskuse värskendamiseks midagi saksa keeles lugeda. Kuna Varrak oli just "Kõik seitse lainet" eesti keeles välja andnud, mõtlesin, et uuriks, mis Glattaueril veel on, ja leidsingi kohe-kohe ilmuva "Igavesti sinu". Glattaueri kirjutamisstiil tõotas olla just täpselt paras - mitte liiga keeruline, samas ei ole ta raamatud ka päris lihtlabased naistekad.
"Igavesti sinu" võib võtta kokku ühe märksõnaga - see on sõltuvusromaan. Romaan teisest inimesest sõltumisest, aga ka mis tahes sõltuvusest üldiselt.
"Igavesti sinus" kohtuvad kaks inimest esmakordselt täiesti juhuslikult supermarketi kassajärjekorras ja näevad teineteist seejärel üha uuesti, kuni armuvad. Samasuguseid juhuslikult alguse saanud suhteid on ju palju-palju.
Selles raamatus on mees, kelle nimi on Hannes ja kes on arhitekt, ja naine, kelle nimi on Judith ja kes peab väikest lambipoodi, mille ta on pärinud oma vanematelt, kes on selle omakorda pärinud oma vanematelt. Tavalised inimesed. Igal hommikul, kui Judith tööle läheb, imetleb ta kaupluses oma kallihinnalisi lampe. Õhtuti, kui Judith töölt koju läheb, timmib naine ühte või teist lampi süüdates valguse toas parajaks. Viitab professionaalsele kretinismile, mille rõhutamise olulisus selgub sõna otseses mõttes raamatu viimastel lehekülgedel. Hannes on ideaalne mees, kes justkui loeb Judithi mõtteid, võidab imekergesti Judithi sõprade, kaupluse müüjanna ja kogu Judithi perekonna poolehoiu. Ta leiab näiteks Judithi töötule vennale unistuste töö. Sõbrad ja perekond peavad Judithit hulluks, mõttetuks pirtsakaks tibiks, kes ei oska Hannest vääriliselt hinnata. Selle koha peal hakkab lugu pisut venima, sest lugejana astusin ka pigem Judithi sõprade ja perekonna paati.
Kuueteistkümneaastane (ma ei mäleta ju ometi valesti) müüjanna Bianca on vist ainus, kes Judithit mõistab ja aidata tahab. Bianca karakter on kirjanikul ülimeisterlikult loodud: ta räägib ja käitub tõepoolest nagu teismeline, kuid elutarkust ja -kogemusi tundub tal olevat küll rohkem kui temast paarkümmend aastat vanemal Judithil. Lugu kisub pööraseks, kui Bianca kaasab "mängu" detektiivikarjäärist unistava poiss-sõbra, kes näeb Judithi ja Hannese loo lahendamises hiilgavat praktikavõimalust. Judith külastab (vist eelkõige ema pealekäimisel) psühhiaatrit, viibib paar nädalat haiglaski. Lambikauplusest ostetakse ära Judithi lemmiklamp, hirmkallis Barcelona lühter. Judith tunneb, nagu oleks temast endast tükk ära ostetud.
Kuni ... Raamat saab järsu ja väga ootamatu lõpu. Mõtlesin sellise lõpplahenduse üle mitu päeva järele. Judithi lambid muutusid järsku kogu raamatu võtmefiguurideks. Ühtäkki läksid need lambid kõik põlema ja sõltuvust tekitava elu eest rebiti kardin maha. Selle õige äratundmine ei ole nii lihtne midagi. Eriti hull on asi siis, kui peab kellelegi, sealhulgas endale, tõestama, et see üks ei ole õige, kui ei taheta kellelegi igavesti kuuluda. Kõigest hoolimata sobib Glattaueri romaani kirjeldada ikkagi positiivset emotsiooni kandva sõnaga. Spannend!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar