Arvo Kukumägi elulooraamat "Arvo Kukumägi. Alasti elu" tuletas lugemise ajal mitu korda meelde Mihkel Raua "Musta pori näkku". Ei teagi, miks sellest veel samasugust menukit kujunenud pole? Võib-olla jätavad need, kes põhimõtteliselt neid nn elulooraamatuid ei ole, selle nimelt lugemata, kuigi "Arvo Kukumägi. Alasti elu" on sisuliselt ju samasugune alkohooliku lugu. Samas kuidagi diskreetsem ja ääretult aus. Saan aru kirglikest elulooraamatute lugejatest, kui nad ütlevad, et see on parim omasuguste seas.Ükskõik, kas teksti autor on Kukumägi ise, raamatu koostaja Evelin Kivimaa või keegi kolmas, kellele raamatulehekülgedel sõna on antud, tulemuseks on ilus terviklik teos, mida kaunistab viimasel ajal üsnagi tavatuks muutunud fakt, et selles raamatus ei ole üldse kirjavigu. Kogemata jäi silma vist paar komaviga.
Tekst on ladus ja aus, pealegi on seda nii mõnusalt palju, et ei jää muljet lihtsa vaevaga rahateenimisest. Pigem vajusin Kukumägi elust lugedes mõttesse, et niisugune stiil ja kogemus ei ole ju tavaline mitte ainult paduandekate kunsti- ja kultuuriinimeste hulgas, vaid täiesti tavaliste eesti inimeste hulgas. Eestis ei ole vist ühtegi suguvõsa, kus ei oleks oma joodikut. Seda olevat ju kinnitanud ka Epp Petrone Justinile. Veidi tugevamad kaaskondsed aitavad neil joodikutel jälle kuidagi mülkast välja ronida (igal aitajal oma põhjused) ja ring ei saa kunagi täis.
Kolmas raamat, mis mulle Kukumägi raamatu lugemisel meelde tuli, oli Jan Beltrani "La mala vida ehk neetud elu". Selles kohas, kus Kuku kirjeldas, kuidas ta Moskvas valuutat vahetas. Sõnaga, Kukumägi raamat on nagu elumehe päevaraamat. Omameheliku tüübi lugu, kelle puhul on vägagi tõenäoline, et tal on Eestis tuhandeid tuttavaid, kes oleksid teda vajaduse korral valmis aitama. Kusjuures usun, et võiksin samuti selliste tuttavate hulka kuuluda, kui Kukumägit tunneksin. Ta ei tee ju kellelegi kurja. Lihtsalt on inimesi, kes ei saagi üksi hakkama. Samas on neis stiili ja tihtipeale on neis midagi niisugust, millepärast tasub pingutada. Kuigi see on väsitav.
Sellest raamatust ei jää muljet, et see oleks kirjutatud raha pärast. Lugedes oli pigem tunne, et samahästi võiks Kuku kas või võhivõõrale seda juttu rääkida. Jäin ka mõtlema, et huvitav, kas nooremale inimesele ütlebki enam midagi Arvo Kukumägi nimi? Tema hiilgeaeg oli kahjuks ju siis, kui mina olin üsna noor. Ja viimastel aastatel on ta mänginud vaid episoodilisi osi filmides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar