laupäev, 24. jaanuar 2009

"Popi ja Huhuu" meeldib teismeliselegi

Eile õhtul tabas mind meeldiv üllatus: pool minutit pärast "Popi ja Huhuu" algust tormas teisest toast kohale 13aastane tütar ja sättis end samuti teleka ette istuma. Lähemal uurimisel selgus, et ta oli Draamateatri "Popi ja Huhuu" salvestust telekast varem ka näinud. Igatahes ma olin üllatunud, sest etendus, kus keegi sõnagi ei räägi, ei ole ju ometi see, mida teismeline hindab?!

Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et "Popi ja Huhuu" salvestus on üks paremaid teatrilavastuste salvestusi üldse. Kui ei teaks, arvaks, et see ongi telelavastus. Tegevus toimub pigem nagu stuudios, mitte teatrilaval. Ega Draamateatri väikse saali lava muidugi ka teab mis suur ole. Meisterlikest näitlejatöödest pole mõtet rääkidagi. Ja Priit Pedajas on täiesti fenomenaalne lavastaja. See mees suudab teha kas väga häid asju või siis selliseid, mis oleks võinud parem lavale toomata jätta. "Popi ja Huhuu" on üks neist, mida ma mäletan end vaatavat seal Draamateatri väikses saalis ikka veel, ja väga eredalt, kuigi aega on ju möödas peaaaegu kümme aastat.

Mind valdavad selle loo puhul tegelikult hästi segased tunded. Üks kirjandusteaduslikke tõlgendusi on vist selline, et koer Popi on küll targem ja tugevam, aga sümboliseerides kuulekust ja allaheitlikkust, kuuletubki rumalust ja liiderlikkust sümboliseerivale ahvile. Ah, lugesin seda novelli nii ammu! Ja siin mul Tuglase novelle käepärast pole. Päris huvitav oleks üle lugeda. Sest vähemalt kõnealune lavastus on lihtsalt kurb. Kas peremees suri ära, et enam tagasi ei tulnud? Ja muidugi on elus vist ka nii, et targem ja tasakaalukam käitub sellises kriitilises olukorras (süüa ei ole jne) nagu Popi. Ja rumal tänapäevases tähenduses asotsiaalistub: lööb söömisele käega, hakkab jooma, läheb hulkuma jne. Vist.

Järgmisel reedel ETVs Rakvere Teatri "Suvekool". Seda ma pole teatris näinudki. Ja ülejärgmisel (6. veebruaril) Linnateatri "Palju õnne argipäevaks!". Kes näinud pole veel, siis vaadake kindlasti! Tänaseks päevaks on Tätte end minu jaoks ammendanud, aga "Palju õnne argipäevaks!" on kahtlemata väga-väga hea näidend, lavastus jne. Ehe klassika!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar