Sellise sisuga SMSi saatis mulle eile üks armas töökaaslane. Olin talle mõni päev tagasi andnud lugemiseks Leelo Tungla "Seltsimees lapse". Pärast telefonis rääkis, et ta oli vaimustuses, arvas, et mina olen ilmselt natuke liiga noor, aga temal olid nii paljud asjad tuttavlikud ette tulnud, alates akende toppimisest ja kleepimisest. Tegelikult olen ma ju maakas ja mäletan väga selgesti, kuidas ema sügisel aknaid kinni kleepis. Võib-olla teeb seda veel praegugi?
Olin selle raamatu ostnud jõulude ajal Eestis olles, sõbranna lapsele kingituseks, proovides "salaja" enne ärakinkimist läbi lugeda. Ei jõudnud, aga veendusin, et tahan seda raamatut ka ise omada. Ostsin siis endale ka. Pärast selgus, et sõbranna oli ka juba jõudnud läbi lugeda ja ootavat nüüd kannatamatult järge.
Nii et ma olen viinud Leelo Tungla "Seltsimees lapse" kahe (kolme) tänuliku inimese lugemislauale. Kusjuures nad ei teadnud varem sellise raamatu olemasolustki.
Pikk sissejuhatus, aga kui rääkida, miks mulle see raamat meeldis, siis kõigepealt sellepärast, et kogu praeguses elulugude ja meenutuslugude kirjutamise maanias on "Seltsimees laps" konkurentsitult suurima ilukirjandusliku väärtusega teos. Kuigi raamat oli Rahva Raamatus laste- ja noortekirjanduse riiulis, ei ole ma kindel, kas lapsed ja noored on see õige sihtrühm. Olustiku mõistmise mõttes hakkab teos kindlasti minuvanuste ja vanematega paremini rääkima. Konkurentsitult lemmikkoht suhkrusabas seismisest tuletas nii-nii elavalt meelde lapsepõlves vorstisabas seismist, et jälle latt vorsti poest kätte saada.
Raamatu teeb mu jaoks heaks see, kui lõpp ei ole aimatav. Siin ma kogu aeg lootsin, et võib-olla Leelo ema lastakse siiski koju, võib-olla see on kõigest eksitus, nagu suured inimesed isekeskis arutasid. Ilmselt olen Hollywoodi filmidega ära hellitatud? Samas lootma ju tollal pidi!
Veel üks asi. Kogu raamatu vältel mõtlesin, et miks ometi ei saada aru, et lapsed on tegelikult palju targemad, kui me arvame.
Mina ootan ka järge! Huvitav, kas Leelo saab teada, kes nemad on? Sellekohane raamatu viimane lause tõi mulle küll pisara silma.
Olin selle raamatu ostnud jõulude ajal Eestis olles, sõbranna lapsele kingituseks, proovides "salaja" enne ärakinkimist läbi lugeda. Ei jõudnud, aga veendusin, et tahan seda raamatut ka ise omada. Ostsin siis endale ka. Pärast selgus, et sõbranna oli ka juba jõudnud läbi lugeda ja ootavat nüüd kannatamatult järge.
Nii et ma olen viinud Leelo Tungla "Seltsimees lapse" kahe (kolme) tänuliku inimese lugemislauale. Kusjuures nad ei teadnud varem sellise raamatu olemasolustki.
Pikk sissejuhatus, aga kui rääkida, miks mulle see raamat meeldis, siis kõigepealt sellepärast, et kogu praeguses elulugude ja meenutuslugude kirjutamise maanias on "Seltsimees laps" konkurentsitult suurima ilukirjandusliku väärtusega teos. Kuigi raamat oli Rahva Raamatus laste- ja noortekirjanduse riiulis, ei ole ma kindel, kas lapsed ja noored on see õige sihtrühm. Olustiku mõistmise mõttes hakkab teos kindlasti minuvanuste ja vanematega paremini rääkima. Konkurentsitult lemmikkoht suhkrusabas seismisest tuletas nii-nii elavalt meelde lapsepõlves vorstisabas seismist, et jälle latt vorsti poest kätte saada.
Raamatu teeb mu jaoks heaks see, kui lõpp ei ole aimatav. Siin ma kogu aeg lootsin, et võib-olla Leelo ema lastakse siiski koju, võib-olla see on kõigest eksitus, nagu suured inimesed isekeskis arutasid. Ilmselt olen Hollywoodi filmidega ära hellitatud? Samas lootma ju tollal pidi!
Veel üks asi. Kogu raamatu vältel mõtlesin, et miks ometi ei saada aru, et lapsed on tegelikult palju targemad, kui me arvame.
Mina ootan ka järge! Huvitav, kas Leelo saab teada, kes nemad on? Sellekohane raamatu viimane lause tõi mulle küll pisara silma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar