Kolmapäev, 28. juuli 2010

Iha jalakate all

Ühe sellesuvise huvitavama teatriprojekti mängukoht on Pärnumaal Kurgjal C. R. Jakobsoni talus. Seal lavastas Roman Baskin Eugene O'Neilli näidendi "Iha jalakate all". Kuigi koht võib tunduda mis tahes Eestimaa paigast tulemiseks või minemiseks nagu pärapõrgus, tasub see teekond siiski ette võtta. Esiteks on Jakobsoni talu väga ilus, teiseks on sellistesse kohtadesse sattumine ilusatel soojadel suveõhtutel energiasüsti saamiseks mõnikord hädavajalik ja kolmandaks on see lavastus kindlasti vaatamist väärt. Näidendi teema võib esmapilgul tunduda suvelavastuse jaoks pisut karm, kuid lõpuks jäävad domineerima siiski kired ja neist küllastunud õhk. Olgu kohe alguses öeldud ka, et pilet ostke kindlasti eelmüügist ära. Kohapeal müüakse seisukohapileteid ja kui neid ka kõigile jagub, siis lavaasetuse tõttu ei pruugi kõigest laval toimuvast osa saada.

"Iha jalakate all" kangelased-peategelased on Kurgjal Katariina Lauk ja Rasmus Kaljujärv. Üks annab endast 110%, teine ehk veidi vähem, aga 100% kindlasti. Kui sageli heidetakse Rasmusele ette, et ta on alati ühesugune, siis selles lavastuses tõestab ta küll veenvalt, et ta suudab mängida hoopis teistsugust mängu. Mina olen muidugi pikemat aega arvamusel olnud, et talle sobivadki eelkõige haavatavamad tegelaskujud, mitte jõhkardid. Ka "Ihas" on üks võimsamaid kohti see, kui ta lapse surma peale sügavasse ahastusse langeb. See oli nii tõetruu. Katariina Lauk on muidugi üks paremaid eesti naisnäitlejaid, kelle tunneteskaalal on ilmselt olemas nii need kõige kirglikumad kui ka kõige jõhkramad väljendusviisid. Leila Säälik ütles ühes intervjuus mitu aastat tagasi, et tema ei suutnud seda rolli vastu võtta, aga Katariina paneb näiliselt võimatusse kogu hinge ja lõpuks võib ansamblimängu toel jääda koguni mulje, et lapse tapmine ei olegi peamine. Peamine on armastava inimese valmidus ohverdada kas või oma elu.

Näidendi tegevus toimub kullapalavikuaegses Ameerikas ja kõiki inimesi tundub olevat haaranud palavik raha ja rikkuse järele. Selle taustal on tunded lähedaste vastu täiesti kadunud. Taluperemees (Felix Kark) hoiab iga hinna eest oma talust kinni ja tema kolmest pojast kahel on ainus lootus tõotatud maale pääsemiseks kulda otsima hakata. Ainus "hing" ehk noorima poja ema, kes olevat olnud oma eluajal leebe ja nõrk, on pandud laudadega kinni löödud toaakna taha. Kui lauad akna eest maha kisutakse, saab ta vabaks. Ja vabaks hakkavad saama ka inimesed.

Näidendi pealkirjas viidatakse jalakatele. Jalakas on kristluses väärikuse ja truuduse sümbol. Kui peremees piibli välja toob ja sunnib nii ennast kui ka naist paluma (tõotama?), et nad saavad poja, võiks see viidata jumalale truuduse vandumisele. Samas teab naine arvatavasti juba siis, et poja saab ta oma tegelikult armastuselt.

Üks suur sümbol on lavastuses veel. Vesi. Alatasa pestakse nägu ja tõsisematel hetkedel kastetakse end koguni jõkke. Mõnikord visatakse kausitäis vett kellelegi näkku. Veega saab pattudest vabaks ja end puhtaks pesta. Kui mina seda etendust vaatasin, oli imesoe suveõhtu, aga arvatavasti lisaks intensiivsemaid tähendusvarjundeid näiteks seegi, kui taevast kallaks etenduse ajal sooja suvist vihma. Soovitan iga ilmaga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar