Teatriliidu kodulehel on avaldatud teatri aastaauhindade nominendid 2009. aasta loomingu eest. Võitjad selguvad nagu ikka teatripäeval, 27. märtsil.
Tänavuse valiku üle on mul hästi hea meel. Esiteks on väga paljud nimetatud ka minu arvates tunnustust väärt ja teiseks on nimetatute hulgas hästi palju lavastusi, mida ise olen näinud ja mida oskan seetõttu ka arvata-loota. Veel torkab silma, et sõelale on jäänud üsna väike hulk lavastusi. Ei lugenud küll praegu kokku, aga ehk vaid ainult kümmekond? Vähemalt mis puutub sõnateatrisse. Needki on enamik suurte teatrite repertuaarist. See ilming peegeldab selgesti, et palju väga eredalt säravaid lavastusi eelmisel kalendriaastal eesti teatris ei esietendunud.
Jätkuvalt on "tegija" NO-teater, vist igas kategoorias on kuidagi esindatud Linnateatri "Meie, kangelased!", mis on kahtlemata üks eelmise aasta monumentaalsemaid (see ei ole kindlasti õige sõna siin) lavastusi. Aga kõige rohkem meeldib mulle, et Draamateater on pildile tulnud, eelkõige noorema näitlejapõlvkonna tõttu.
Põnev ootusärevus hinges, jään seekord küll teatriauhindade jagamist ootama ja lootma, et pärjatud saavad parimad.
reede, 26. veebruar 2010
Aabitsa kukk
Kui monolavastused õnnestuvad hästi, on täissaalid pikka aega tagatud. Draamateatri repertuaaris on praegu kolm monolavastust, ja need on kõik ühtviisi hästi õnnestunud. Mul oli mingil seletamatul põhjusel seni nägemata "Aabitsa kukk". Ometi on nii Andrus Kivirähk kui ka Tõnu Oja nimed, mille pärast tasub alati teatrisse minna. Ja nüüd ongi ka "Aabitsa kukk" nähtud.
Veendusin Draamateatri pisikeses Maalisaalis istudes jälle, et Kivirähk on Kivirähk, sest selle näidendi tekst on vaieldamatult kivirähalik, täpselt selline üdini naljakas, natuke soe ja kõvasti üle vindi keeratud. Teksti absurdseid pöördeid ei ole sugugi mitte kerge aimata.
Lavastanud on "Aabitsa kuke" Kivirähk ise ja talle omaselt on muidugi lavastuseski vinti mõnuga peale keeratud. Tahaks hirmsasti mõnel selle lavastuse mängimise õhtul Draamateatri õige akna all olla! Kui ise näinud ei ole, siis ei usuks, kui keegi mõnda stseeni kirjeldaks.
"Aabitsa kukk" on komöödia selle sõna kõige paremas tähenduses, Tõnu Oja näitlejameisterlikkus võlub muidugi omakorda ja kokku tuleb garanteeritult õhtu, mis tähendab, et vaataja saab teatrist ainult ja ainult positiivse elamuse. Sobib igas eas vaatajale. Sõnaga, südamlik lugu.
Veendusin Draamateatri pisikeses Maalisaalis istudes jälle, et Kivirähk on Kivirähk, sest selle näidendi tekst on vaieldamatult kivirähalik, täpselt selline üdini naljakas, natuke soe ja kõvasti üle vindi keeratud. Teksti absurdseid pöördeid ei ole sugugi mitte kerge aimata.
Lavastanud on "Aabitsa kuke" Kivirähk ise ja talle omaselt on muidugi lavastuseski vinti mõnuga peale keeratud. Tahaks hirmsasti mõnel selle lavastuse mängimise õhtul Draamateatri õige akna all olla! Kui ise näinud ei ole, siis ei usuks, kui keegi mõnda stseeni kirjeldaks.
"Aabitsa kukk" on komöödia selle sõna kõige paremas tähenduses, Tõnu Oja näitlejameisterlikkus võlub muidugi omakorda ja kokku tuleb garanteeritult õhtu, mis tähendab, et vaataja saab teatrist ainult ja ainult positiivse elamuse. Sobib igas eas vaatajale. Sõnaga, südamlik lugu.
reede, 19. veebruar 2010
Fanny ja Faggot Tallinna põnevaimas teatrisaalis
Mulle hirmsasti meeldib, kuidas Cabaret Rhizome'is publikut vastu võetakse. Seal tekib tunne, nagu oleksid hea tuttava hubasesse koju sattunud. "Fanny ja Faggoti" etendusele piletite tellimiseks tuleb saata lavastajale meil. Kui pileteid on, saab neid ka kohapealt. Boonuseks veel muidugi võimalus diivanil lösutades etendust vaadata. Seda peab nägema ja kogema. Minu esimese ja teise Cabaret Rhizome'is käigu vahele jäi umbes kolm kuud ja vahepeal on seal üht-teist muudetud, aga ainult paremuse poole.
"Fanny ja Faggot" on Elina Pähklimägi esimene lavastus. Kukkus väga hästi välja, peab ütlema. Lugesin selle lavastuse kohta täiesti juhuslikult lennukis ühest Postimehes ilmunud intervjuust. Paelus just võrdlus kevadel Draamateatris mängitud "Mängudega tagahoovis", sest see oli üks möödunud aasta parimaid lavastusi, mida nägin. Need teatritekstid on tõepoolest sarnased. Mõlemas on kandvaks teemaks mängud, mis teevad lapsed järsku liiga täiskasvanuks.
Jack Thorne'i "Fanny ja Faggot" põhineb tõestisündinud lool ja see lugu tekitab tegelikult pelga faktina tohutut õõva. Nii Agnes Aaliste kui ka Jekaterina Novosjolova mängivad 11- ja 13-aastast tüdrukut ülimalt tõetruult ja see on lavastuse esimese vaatuse puhul väärtus, mida teatris kohtab pigem harva. Kahe sõbranna (?) taust on väga erinev ja sellest sõltub nende saatus. Nii päriseluline! Teise vaatuse olevat kirjanik kirjutanud kolm aastat hiljem, tegelikult on möödunud kümme aastat ja Mary suurim soov on olla nüüd lihtsalt tavaline või et kõik oleks normaalne. Kunagises klassi priimuses on hoolimata vanglas veedetud aastatest säilinud ilus, jõhkrusest, julmusest ja verest tahaks ta iga hinna eest hoiduda. Kristjan Sarv teeb selles lavastuses oma ühe parematest rollidest, kas või sellepärast, et ta ei ole seekord järjekordset ülbikut, julmurit või matšot kujutavas rollis, vaid on hoopis äärmiselt tundeline ja õrn noormees. Tuleb tunnistada, et sellised rollid sobivad talle palju rohkem!
Elina Pähklimägil ja Päär Pärensonil on teises vaatuses täita rollid, mis peegeldavad seda täiskasvanute maailma, kuhu sellised tüdrukud nagu Mary enamasti vist täiskasvanuks saades jõuavad.
"Fanny ja Faggoti" lavastus mõjub täpselt nii, nagu üks hea teatrietendus mõjuma peab: voolab aegamisi vaataja sisse, kuulad ja vaatad laval toimuvat haudvaikuses, tunned midagi või kedagi ära ja lõpuks saab loost niisugune tervik, et teatrist väljudes on lihtsalt väga hea enda üle, et sellest osa said. Ka siis, kui teema on pigem nukker. Kindel on, et "Fanny ja Faggot" lõpp on ilus.
"Fanny ja Faggot" on Elina Pähklimägi esimene lavastus. Kukkus väga hästi välja, peab ütlema. Lugesin selle lavastuse kohta täiesti juhuslikult lennukis ühest Postimehes ilmunud intervjuust. Paelus just võrdlus kevadel Draamateatris mängitud "Mängudega tagahoovis", sest see oli üks möödunud aasta parimaid lavastusi, mida nägin. Need teatritekstid on tõepoolest sarnased. Mõlemas on kandvaks teemaks mängud, mis teevad lapsed järsku liiga täiskasvanuks.
Jack Thorne'i "Fanny ja Faggot" põhineb tõestisündinud lool ja see lugu tekitab tegelikult pelga faktina tohutut õõva. Nii Agnes Aaliste kui ka Jekaterina Novosjolova mängivad 11- ja 13-aastast tüdrukut ülimalt tõetruult ja see on lavastuse esimese vaatuse puhul väärtus, mida teatris kohtab pigem harva. Kahe sõbranna (?) taust on väga erinev ja sellest sõltub nende saatus. Nii päriseluline! Teise vaatuse olevat kirjanik kirjutanud kolm aastat hiljem, tegelikult on möödunud kümme aastat ja Mary suurim soov on olla nüüd lihtsalt tavaline või et kõik oleks normaalne. Kunagises klassi priimuses on hoolimata vanglas veedetud aastatest säilinud ilus, jõhkrusest, julmusest ja verest tahaks ta iga hinna eest hoiduda. Kristjan Sarv teeb selles lavastuses oma ühe parematest rollidest, kas või sellepärast, et ta ei ole seekord järjekordset ülbikut, julmurit või matšot kujutavas rollis, vaid on hoopis äärmiselt tundeline ja õrn noormees. Tuleb tunnistada, et sellised rollid sobivad talle palju rohkem!
Elina Pähklimägil ja Päär Pärensonil on teises vaatuses täita rollid, mis peegeldavad seda täiskasvanute maailma, kuhu sellised tüdrukud nagu Mary enamasti vist täiskasvanuks saades jõuavad.
"Fanny ja Faggoti" lavastus mõjub täpselt nii, nagu üks hea teatrietendus mõjuma peab: voolab aegamisi vaataja sisse, kuulad ja vaatad laval toimuvat haudvaikuses, tunned midagi või kedagi ära ja lõpuks saab loost niisugune tervik, et teatrist väljudes on lihtsalt väga hea enda üle, et sellest osa said. Ka siis, kui teema on pigem nukker. Kindel on, et "Fanny ja Faggot" lõpp on ilus.
neljapäev, 18. veebruar 2010
Veel üks kirsiaed
Tšehhovi juubelisünniaastapäeva aasta on väga ägedalt alanud. Ma pole vist kunagi varem nii palju Tšehhovi ja tema loomingu üle mõelnud kui selle aasta esimestel kuudel. Kuu aega tagasi nägin teatris "Kirsiaia" lavastust, mis mängiti ette saksa keeles, ja nüüd sai ära vaadatud ka hiljuti Draamateatris esietendunud Hendrik Toompere lavastatud "Kirsiaed".
Draamateater lubab "Kirsiaia" puhul tõesti komöödiat, kuigi see enamasti selle näidendi puhul välja ei paista. Päris naljakas see lavastus ongi, aga kahjuks laguneb mängu käigus laiali. Jah, nii on vist kõige täpsem väljenduda. Esimese mõttena kerkib pärast etendust esile, et lava jääb kuidagi tühjaks. See on sageli Draamateatri suure saali etenduste viga. Või siis jälle teisipidi - kola on liiga palju ja näitlejad ja näitlemine kaob kola sisse ära. "Kirsiaias" võiks lõpuni läbi mõeldud karaktereid rohkem olla. Praegu on mõned väga head rollid ja kihvtid mõtted, aga kahjuks ka rida arusaamatuid lahendusi.
Lavastuse parim osa on Harriet Toompere Šarlotta ja Jan Uuspõllu või Ivo Uukkivi Jepihhodov. Minu nähtud etenduses oli viimases rollis Uukkivi. Šarlotta äärmise plastilisusega ja lausa mängeldes tehtud mustkunstitrikid on omaette vaatemäng ja Jürgen Veberile teeb Harriet selle rolliga pika puuga ära. Jepihhodov mõjub nagu kloun, ja väga hästi mõjub. Ehmatasin ühes kohas lausa ära, sest samal ajal, kui Jepihhodov tagaplaanil jälle mingi jamaga hakkama sai, oli esiplaanil tõsine dialoog. Olin jäänud Uukkivi vaatama ja itsitasin, kui järsku kohkusin, et see on ju tõsine koht. Ses mõttes tundub olevat Draamateatri lavastuses saavutatud edukalt Tšehhovi sõnastatud eesmärk:
Nii on kavalehel kirjas ja kavaleht on seekord väga huvitav ja informatiivne.
Lembit Ulfsak on Firssi rollis tavapäraselt hea ja mõned üldse mitte tšehhovlikud sõnad tulid tema karakterile ainult kasuks. Väga meeldis ka Hendrik Toompere jr jr kehastatud Jaša.
Malmsteni kehastatud Lopahhin püüdis küll kogu mängu juhtida ja oligi kahtlemata tänapäevane ärimees, aga niisamuti nagu rääkis ta ikka ja jälle justkui ainult seintega, on ülejäänud tegelased selles lavastuses kuidagi poolikult lahendatud. Näiteks Kristo Viidingu kõrgematesse "sfääridesse" jõudnud (ilmselgelt budistlikke jm idamaiseid väärtusi hindama hakata jõudnud) üliõpilane on ideena geniaalne, aga teostus on poolik.
Varjude ja valgusega mängitakse väga põnevalt: algab ju tegevus kevadel ja lõpeb talvehakul. Aed muutis värvi. Ja nagu ikka, kevad toob lootust ja muudab muretuks ... Kahjuks tervikut sellest "Kirsiaia" lavastusest ei teki ja kõlama jääb lihtsalt sõnum, et elu on juhus, ime, kord nii, kord naa, täpselt nagu mustkunstis. Kes sellest võitjana välja tulevad, ei teagi. Ja kas üldse tulevad. Kogu aeg midagi tekib ja kaob. Kirves lüüakse puusse, asemele tulevad uued moed ja ajad. Mind häiris, et laval tehakse asju, mis on näidendis remargina kirja pandud, aga seost laval toimuvaga ei teki. Näiteks kohas, kus Varja viskab võtmed põrandale.
Draamateater lubab "Kirsiaia" puhul tõesti komöödiat, kuigi see enamasti selle näidendi puhul välja ei paista. Päris naljakas see lavastus ongi, aga kahjuks laguneb mängu käigus laiali. Jah, nii on vist kõige täpsem väljenduda. Esimese mõttena kerkib pärast etendust esile, et lava jääb kuidagi tühjaks. See on sageli Draamateatri suure saali etenduste viga. Või siis jälle teisipidi - kola on liiga palju ja näitlejad ja näitlemine kaob kola sisse ära. "Kirsiaias" võiks lõpuni läbi mõeldud karaktereid rohkem olla. Praegu on mõned väga head rollid ja kihvtid mõtted, aga kahjuks ka rida arusaamatuid lahendusi.
Lavastuse parim osa on Harriet Toompere Šarlotta ja Jan Uuspõllu või Ivo Uukkivi Jepihhodov. Minu nähtud etenduses oli viimases rollis Uukkivi. Šarlotta äärmise plastilisusega ja lausa mängeldes tehtud mustkunstitrikid on omaette vaatemäng ja Jürgen Veberile teeb Harriet selle rolliga pika puuga ära. Jepihhodov mõjub nagu kloun, ja väga hästi mõjub. Ehmatasin ühes kohas lausa ära, sest samal ajal, kui Jepihhodov tagaplaanil jälle mingi jamaga hakkama sai, oli esiplaanil tõsine dialoog. Olin jäänud Uukkivi vaatama ja itsitasin, kui järsku kohkusin, et see on ju tõsine koht. Ses mõttes tundub olevat Draamateatri lavastuses saavutatud edukalt Tšehhovi sõnastatud eesmärk:
"... inimesed ei tulista ja poo ennast ega avalda armastust iga minut. Ja mitte iga minut ei ütle nad tarku asju. Nad rohkem söövad, joovad, armatsevad ja räägivad rumalusi. Ning on tarvis, et see kõik tuleks laval nähtavale. On tarvis teha selline näidend, kus inimesed tuleksid, läheksid, lõunastaksid, kõneleksid ilmast, mängiksid kaarte ... Olgu laval kõik niisama keeruline ja ühtlasi niisama lihtne nagu eluski. Inimesed lõunastavad, ainult lõunastavad, kuid samal ajal kujuneb nende õnn ja purunevad nende elud ..."
Nii on kavalehel kirjas ja kavaleht on seekord väga huvitav ja informatiivne.
Lembit Ulfsak on Firssi rollis tavapäraselt hea ja mõned üldse mitte tšehhovlikud sõnad tulid tema karakterile ainult kasuks. Väga meeldis ka Hendrik Toompere jr jr kehastatud Jaša.
Malmsteni kehastatud Lopahhin püüdis küll kogu mängu juhtida ja oligi kahtlemata tänapäevane ärimees, aga niisamuti nagu rääkis ta ikka ja jälle justkui ainult seintega, on ülejäänud tegelased selles lavastuses kuidagi poolikult lahendatud. Näiteks Kristo Viidingu kõrgematesse "sfääridesse" jõudnud (ilmselgelt budistlikke jm idamaiseid väärtusi hindama hakata jõudnud) üliõpilane on ideena geniaalne, aga teostus on poolik.
Varjude ja valgusega mängitakse väga põnevalt: algab ju tegevus kevadel ja lõpeb talvehakul. Aed muutis värvi. Ja nagu ikka, kevad toob lootust ja muudab muretuks ... Kahjuks tervikut sellest "Kirsiaia" lavastusest ei teki ja kõlama jääb lihtsalt sõnum, et elu on juhus, ime, kord nii, kord naa, täpselt nagu mustkunstis. Kes sellest võitjana välja tulevad, ei teagi. Ja kas üldse tulevad. Kogu aeg midagi tekib ja kaob. Kirves lüüakse puusse, asemele tulevad uued moed ja ajad. Mind häiris, et laval tehakse asju, mis on näidendis remargina kirja pandud, aga seost laval toimuvaga ei teki. Näiteks kohas, kus Varja viskab võtmed põrandale.
NO-teatri "Kes kardab Virginia Woolfi?"
Kui "Kes kardab Virginia Woolfi?" NO-teatris novembri alguses esietendus, otsisin kannatamatult võimalust, et seda lavastust näha. Menulavastustega kipub olema nii, et alguses ei oska tahta ja hiljem on raske saada. Mul juhtus vastupidi: tahtsin hirmsasti, aga ei saanud. Esietendusest saadik olid etendused välja müüdud ja hiljem ei klappinud mänguajad minu plaanidega. Aga nüüd ma nägin selle ära. Jah, nägin teisipäeva õhtul ära ühe klassikalisema teatritüki, mida Eesti teatrilavadel praegu mängitakse, nägin ära lavastuse, mille aluseks on üks maailma ilusamaid armastuslugusid, nägin ära lavastuse, milles kohtab haruldaselt head ansamblimängu ja mille puhul tean vähemalt ühte inimest, kes avastas seal enda jaoks Hendrik Toompere.
Mina avastasin sellel õhtul Hendrik Toomperes enda jaoks midagi ennenägematut ja tõtt-öelda see mõjus väga ootamatult. Toompere meenutas rohkem kui paar korda Evald Hermaküla. See on peaaegu ime, mismoodi Toompere "Virginia Woolfis" George'i rollis esineb!
Aga see lavastus ei ole siiski vaid Hendrik Toompere soolo, see on väga hea ansamblimäng selle sõna kõige paremas tähenduses. Marika Vaarik Marthana on vähemalt sama hea ja noored (Mirtel Pohla ja Sergo Vares) niisamuti. Kusjuures Mirteli pärast on mul veel parem meel: eelmisel õhtul vaadatud "Prahis, linnas ja surmas" säras ta Rosa B-na nii eredalt, et muutis selle tüki mängleva kergusega enda omaks. "Virginia Woolfis" mängib ta kullakest sama ägedalt. Eriti kummastav ongi mõelda, mida tähendab näitleja jaoks anda endast kaks õhtut järjest kahes eri rollis kõik. Ja need ei ole sugugi väiksed ja ebaolulised kõrvalosad ju! Sergo Varese Nick jääb pisut tagaplaanile. Võib-olla on põhjuseks, et Mirteli osatäitmine on nii võimas ja lausa üllatavalt lahendatud. Mirtelist selles rollis on juttu ka NO-teatri blogis. Kui Toompere meenutas kangesti Hermaküla, siis Sergo meenutas millegipärast Brad Pitti. Nende näojoontes on midagi sarnast ja Nicki rollis pakatab ta sisemisest sihikindlusest ja uljusest, nagu ilusale-poisile kohane.
Linke tekib siia postitusse juba omajagu, aga ühe tahan kindlasti veel lisada. Nimelt seoses pöördlava tekkimisega. Sellest rääkis Tiit Ojasoo TEDx-il. Lava meenutab teatavas mõttes "Padjamehes" kasutatud lahendust, aga siis lava ei pöörelnud. Praegune lahendus annab "Virginia Woolfi" lavale mitu olulist tähendust, ilma milleta mõjuks lavastus kindlasti teisiti.
Korra hakkasin etenduse ajal nutma. Selle tingis valu, mis lavalt minusse voogas. Korduvalt kummitasid fraasid "purunenud unistused" ja muidugi "illusioonideta elu". Kas ma kardan puruneda võivaid unistusi ja illusioonideta elu?! Martha ja George'i mängud ei olnud mängud, need olid päriselt. Noorte külaliste kohkumised ja ehmatused ja protest olid ka päriselt. See, mis toimub "Virginia Woolfi" etenduse ajal NO-teatri laval, on nii päris, et kinnitab taas, kuidas teater on mõnikord suurem kui elu. Mina olen selle äratundmise juures alati õnnelik, et teater on osa minu elust.
Mina avastasin sellel õhtul Hendrik Toomperes enda jaoks midagi ennenägematut ja tõtt-öelda see mõjus väga ootamatult. Toompere meenutas rohkem kui paar korda Evald Hermaküla. See on peaaegu ime, mismoodi Toompere "Virginia Woolfis" George'i rollis esineb!
Aga see lavastus ei ole siiski vaid Hendrik Toompere soolo, see on väga hea ansamblimäng selle sõna kõige paremas tähenduses. Marika Vaarik Marthana on vähemalt sama hea ja noored (Mirtel Pohla ja Sergo Vares) niisamuti. Kusjuures Mirteli pärast on mul veel parem meel: eelmisel õhtul vaadatud "Prahis, linnas ja surmas" säras ta Rosa B-na nii eredalt, et muutis selle tüki mängleva kergusega enda omaks. "Virginia Woolfis" mängib ta kullakest sama ägedalt. Eriti kummastav ongi mõelda, mida tähendab näitleja jaoks anda endast kaks õhtut järjest kahes eri rollis kõik. Ja need ei ole sugugi väiksed ja ebaolulised kõrvalosad ju! Sergo Varese Nick jääb pisut tagaplaanile. Võib-olla on põhjuseks, et Mirteli osatäitmine on nii võimas ja lausa üllatavalt lahendatud. Mirtelist selles rollis on juttu ka NO-teatri blogis. Kui Toompere meenutas kangesti Hermaküla, siis Sergo meenutas millegipärast Brad Pitti. Nende näojoontes on midagi sarnast ja Nicki rollis pakatab ta sisemisest sihikindlusest ja uljusest, nagu ilusale-poisile kohane.
Linke tekib siia postitusse juba omajagu, aga ühe tahan kindlasti veel lisada. Nimelt seoses pöördlava tekkimisega. Sellest rääkis Tiit Ojasoo TEDx-il. Lava meenutab teatavas mõttes "Padjamehes" kasutatud lahendust, aga siis lava ei pöörelnud. Praegune lahendus annab "Virginia Woolfi" lavale mitu olulist tähendust, ilma milleta mõjuks lavastus kindlasti teisiti.
Korra hakkasin etenduse ajal nutma. Selle tingis valu, mis lavalt minusse voogas. Korduvalt kummitasid fraasid "purunenud unistused" ja muidugi "illusioonideta elu". Kas ma kardan puruneda võivaid unistusi ja illusioonideta elu?! Martha ja George'i mängud ei olnud mängud, need olid päriselt. Noorte külaliste kohkumised ja ehmatused ja protest olid ka päriselt. See, mis toimub "Virginia Woolfi" etenduse ajal NO-teatri laval, on nii päris, et kinnitab taas, kuidas teater on mõnikord suurem kui elu. Mina olen selle äratundmise juures alati õnnelik, et teater on osa minu elust.
teisipäev, 16. veebruar 2010
Veiko Õunpuu teatridebüüt
Teadsin üpris hästi, millega Teater NO99 viimase lavastuse puhul tegemist on. Rainer Fassbinderi filme ma näinud ei ole, aga teadsin, et ta on vähemalt sama kuulus režissöör kui Almodóvar või Bergmann, ja skandaalne ka. Umbes nädal aega enne esietendust riputas NO-teater blogisse üles Fassbinderi kahe näidendi tekstid, nende hulgas Õunpuu lavastatava "Prahi, linna ja surma". Arvan siiani, et näidendi eelnev lugemine tuli kasuks küll. Mitu sümbolit hakkasid ilma pikemalt juurdlemata rääkima, ei olnud tarvis pärast enam mõttes "tagasi kerida", kui "turgatas".
Etendusele minnes oli peas kummitamas mõte, kuidas "linnad lähevad üha suuremaks ja inimesed nendes jäävad üha väiksemaks". Seda mu jaoks peamiselt mängitigi, alates muusikalisest kujundusest ja lõpetades mõne kõleda suurlinna tänava- või parklavaatega, mida lava tagaseinale kuvati. Veiko Õunpuu stiili on selles "Prahi, linna ja surma" lavastuses tunda selgelt, tekkis isegi tunne, et mitmeid stseene oleks filmiekraanilt lihtsam või parem vaadata. Mõne meetri kaugusel vaatajaist mängivad elavad näitlejad süvendasid ängi mõju isegi liiga. Nii et peaaegu ainus oluline miinus selle lavastuse puhul ongi, et see on teater, mitte kino. Väga meelevaldne olles tahaks öelda, et NO-teatri suurepärane trupp vedas Õunpuu ilusti kaldale ja selles lavastuses ei ole Semperi-Ojasoo käekirja. Midagi niisugust oleksin oodanud nt "Onu Tomi onnikeselt". Iseäranis lavastuse esimesest poolest paistis välja, et tegemist on vaid Fassbinderi näidendi ainelise lavastusega. Teksti on parasjagu eestindatud ja lähemale toodud.
"Praht, linn ja surm" on Roma B. lugu. Roma B.-d mängib Mirtel Pohla. Ja oi kui hästi ta seda teeb! Kuidas ta väriseb! Aga see on ka Rikka Juudi lugu. Viimane võib olla nii positiivne kui ka negatiivne kuju. Ükskõik kummalt poolt vaadata, tema maailmas on kolm värvi: must, valge ja punane. Raha, kuulsuse ja tähelepanu pärast on inimesed valmis uskumatuteks asjadeks. See ei üllata. Armastus võib ju ettekääne olla, aga lõpuks taandub kõik ikka rahale.
Hoopis hirmsalt mõjub aga inimeste variserlikkus, pugejalikkus, hirm erineda, eristuda ja eralduda, võimuiha, soosinguiha. Ja kuidas võidakse keerata selg?! Tahan uskuda, et selline käitumine on arengu osa, täiskasvanud inimene peaks olema juba üle. Siiski on pööbel valmis kelle tahes kividega surnuks loopima ja õnnelik tundub olevat selles ühiskonnas vaid see, kes on surnud. Poliitik vaatab naeratava näoga pealt, sest selline on poliitika.
Etenduse lõpustseenid on mul ilmselt veel kaua-kaua eredalt silme ees. Pidu või vastuvõtt või bankett mõjus kümmekond päeva enne vabariigi aastapäeva vastuvõttu jõhkralt, aga kirjeldas väga tõetruult seda värvilist paraadi. Ei-ei, ma ei taha üldse öelda, et Õunpuu oleks teinud kõik ilmtingimata nii, et tõestada, et nii käib meil siin Eestis! See kõik on eelkõige üldinimlik. Ja kui läks andmiseks ... ja kuidas järgmisel hommikul kõik justkui bohmellist ärkasid ja jälle rõõmsa näo ette panid ...
Näitlejatest ka veel paar sõna. Esindatud oli kogu NO-teatri trupp. Mitte keegi nendest ei mängi mitte kunagi halvasti, aga mõnest valikust ei saa ma aru. Näiteks sellest, miks Rasmus Kaljujärv peab kehastama kõige jõhkramaid matšosid ja elukaid? Ta on ju pehme ja soe. Tambet Tuisu juut oli väga kihvt, aga teksti järgi pidi olema paks ja väga kole. Tambet Tuisk ei ole ei paks ega kole! Saan aru küll, et oli vaja rõhutada, et need, kellel on raha ja kelle käes on võim, on sageli äärmiselt eemaletõukava välimusega, ja armastust saab ainult ostes. Pilt ja tekst kokku ei läinud. Võinuks teksti pisut muuta või Tambetile mingi muu vea külge panna. Gert Raudsep mängis suurepäraselt välja tüübi (selliseid on üha rohkem), kellel on tänapäeva maailmas keeruline rahu(ldust) leida. Risto Kübara Väiksel Printsil oli minu arvates väiksem roll, kui ma ette kujutasin, aga ta mängis tavapäraselt väga hästi. Sergo Varese öeldud "kuulsuse ja raha nimel olen ma võimeline palju enamaks" sööbis mällu. Nendel, keda siin ei maininud, olid kas episoodilised osad või ei meenu lihtsalt midagi nii erilist. Inga Saluranna Marie-Antoinette'ist oleks oodanud veidi kõnekamat tüüpi. Kaugeks jäi.
Tulin teatrist väga suure hulga emotsioonidega ja valuga, mida põhjustas lavalt vastu karjunud äng. Soovitan kindlasti, kuigi see ei ole lavastus nõrganärvilistele ja tõsiselt tasub suhtuda teatri kodukal olevasse hoiatusse, et see lavastus ei ole soovitatav alla 16-aastastele. "Praht, linn ja surm" on lavastus, mis hakkab õige häälestuse korral "sees kasvama". Nagu ka Õunpuu filmid.
Etendusele minnes oli peas kummitamas mõte, kuidas "linnad lähevad üha suuremaks ja inimesed nendes jäävad üha väiksemaks". Seda mu jaoks peamiselt mängitigi, alates muusikalisest kujundusest ja lõpetades mõne kõleda suurlinna tänava- või parklavaatega, mida lava tagaseinale kuvati. Veiko Õunpuu stiili on selles "Prahi, linna ja surma" lavastuses tunda selgelt, tekkis isegi tunne, et mitmeid stseene oleks filmiekraanilt lihtsam või parem vaadata. Mõne meetri kaugusel vaatajaist mängivad elavad näitlejad süvendasid ängi mõju isegi liiga. Nii et peaaegu ainus oluline miinus selle lavastuse puhul ongi, et see on teater, mitte kino. Väga meelevaldne olles tahaks öelda, et NO-teatri suurepärane trupp vedas Õunpuu ilusti kaldale ja selles lavastuses ei ole Semperi-Ojasoo käekirja. Midagi niisugust oleksin oodanud nt "Onu Tomi onnikeselt". Iseäranis lavastuse esimesest poolest paistis välja, et tegemist on vaid Fassbinderi näidendi ainelise lavastusega. Teksti on parasjagu eestindatud ja lähemale toodud.
"Praht, linn ja surm" on Roma B. lugu. Roma B.-d mängib Mirtel Pohla. Ja oi kui hästi ta seda teeb! Kuidas ta väriseb! Aga see on ka Rikka Juudi lugu. Viimane võib olla nii positiivne kui ka negatiivne kuju. Ükskõik kummalt poolt vaadata, tema maailmas on kolm värvi: must, valge ja punane. Raha, kuulsuse ja tähelepanu pärast on inimesed valmis uskumatuteks asjadeks. See ei üllata. Armastus võib ju ettekääne olla, aga lõpuks taandub kõik ikka rahale.
Hoopis hirmsalt mõjub aga inimeste variserlikkus, pugejalikkus, hirm erineda, eristuda ja eralduda, võimuiha, soosinguiha. Ja kuidas võidakse keerata selg?! Tahan uskuda, et selline käitumine on arengu osa, täiskasvanud inimene peaks olema juba üle. Siiski on pööbel valmis kelle tahes kividega surnuks loopima ja õnnelik tundub olevat selles ühiskonnas vaid see, kes on surnud. Poliitik vaatab naeratava näoga pealt, sest selline on poliitika.
Etenduse lõpustseenid on mul ilmselt veel kaua-kaua eredalt silme ees. Pidu või vastuvõtt või bankett mõjus kümmekond päeva enne vabariigi aastapäeva vastuvõttu jõhkralt, aga kirjeldas väga tõetruult seda värvilist paraadi. Ei-ei, ma ei taha üldse öelda, et Õunpuu oleks teinud kõik ilmtingimata nii, et tõestada, et nii käib meil siin Eestis! See kõik on eelkõige üldinimlik. Ja kui läks andmiseks ... ja kuidas järgmisel hommikul kõik justkui bohmellist ärkasid ja jälle rõõmsa näo ette panid ...
Näitlejatest ka veel paar sõna. Esindatud oli kogu NO-teatri trupp. Mitte keegi nendest ei mängi mitte kunagi halvasti, aga mõnest valikust ei saa ma aru. Näiteks sellest, miks Rasmus Kaljujärv peab kehastama kõige jõhkramaid matšosid ja elukaid? Ta on ju pehme ja soe. Tambet Tuisu juut oli väga kihvt, aga teksti järgi pidi olema paks ja väga kole. Tambet Tuisk ei ole ei paks ega kole! Saan aru küll, et oli vaja rõhutada, et need, kellel on raha ja kelle käes on võim, on sageli äärmiselt eemaletõukava välimusega, ja armastust saab ainult ostes. Pilt ja tekst kokku ei läinud. Võinuks teksti pisut muuta või Tambetile mingi muu vea külge panna. Gert Raudsep mängis suurepäraselt välja tüübi (selliseid on üha rohkem), kellel on tänapäeva maailmas keeruline rahu(ldust) leida. Risto Kübara Väiksel Printsil oli minu arvates väiksem roll, kui ma ette kujutasin, aga ta mängis tavapäraselt väga hästi. Sergo Varese öeldud "kuulsuse ja raha nimel olen ma võimeline palju enamaks" sööbis mällu. Nendel, keda siin ei maininud, olid kas episoodilised osad või ei meenu lihtsalt midagi nii erilist. Inga Saluranna Marie-Antoinette'ist oleks oodanud veidi kõnekamat tüüpi. Kaugeks jäi.
Tulin teatrist väga suure hulga emotsioonidega ja valuga, mida põhjustas lavalt vastu karjunud äng. Soovitan kindlasti, kuigi see ei ole lavastus nõrganärvilistele ja tõsiselt tasub suhtuda teatri kodukal olevasse hoiatusse, et see lavastus ei ole soovitatav alla 16-aastastele. "Praht, linn ja surm" on lavastus, mis hakkab õige häälestuse korral "sees kasvama". Nagu ka Õunpuu filmid.
Grönholmi meetod
Olen vapustatud ja lummatud. Lavastust tutvustav tekst Eesti Draamateatri kodulehel ütleb, et "Kaasaegse kataloonia näitekirjaniku Jordi Galcerani „Grönholmi meetod“ on vapustavalt tõepärane lugu kaasaegsest ärieliidist. Seda lugu võiks ka käsitleda kui koolitust tööintervjuu läbiviijatele. Kuidas leida parimate isikuomadustega kommertsdirektorit? Kuidas leida juhti? Kes on juht? Maailmakuulus rootsi teadlane Grönholm on välja töötanud ideaalse testide seeria, mida kasutavad tänapäeval kõik suurkorporatsioonid personaliotsingu lõppetappides." Ei tea, kas kõik suurettevõtted just nii teevad, aga tõsi on, et Draamateatri väikses saalis mängitav "Grönholmi meetod" võiks olla peaaegu kohustuslik vaatamine kõigile, kes personalivalikuga kokku puutuvad. Rääkimata teatrisõpradest.
Minu arvates ei ole see ainult (tipp)juhiotsingute läbilõige. Inimtüübid, kes selle mängu käigus vähemal või rohkemal määral joonistuvad, kõnelevad üldiselt, kui kõrgelt keegi endast ühe töökoha, lihtsalt raha või võidu nimel arvab, missuguseid tüüpe võib kohata jne.
"Grönholmi meetodis" otsitakse siiski tippjuhti ja taas kord tuleb kõigepealt öelda, et niisuguste näidendite puhul ei ole eesti teatris Draamateatrile vastast. Ma ei taha üldse väita, et need rollid oleks midagi nii erilist, et ükski teine näitleja nendega hakkama ei saaks! Aga esiteks sobib see näidend ideaalselt Draamateatri repertuaarivalikusse, teiseks on näitlejanelik võrdselt tugev, kolmandaks on Draamateatri väike saal minu kujutluses ainuvõimalik mängukoht. Tekkisid niisugused assotsiatsioonid.
Tekst on võrratu. Juba lihtsalt sellepärast, et seda saab võtta ühtviisi mõnusa komöödiana kui ka väga sügava psühholoogilise analüüsina. Minu jaoks oli nähtud etendus eelkõige tõsine asi, pigem siis psühholoogiline analüüs. Esimesest hetkest kuni viimase sekundini oli laval toimuv väga põnev, rollid olid viimse nüansini lihvitud ja ma olen enam kui kindel, et pärast selle lavastuse nägemist ei saa enam keegi väita, et Jan Uuspõld on kehv näitleja vms. Tema ümberkehastumisvõime on ikka võrratu. Harriet Toompere mängis enesekindlusest pakatavat kommertsdirektoriks pürgivat naisterahvast, kes pidi ju kogu elu võitlema koha eest meestemaailmas. Seejuures ei ole ära unustatud selliseid pisiasju, et nt tahvli paikavedamiseks kasutab ta graatsiliselt meeste abi. Samas oli tema psühholoog täpselt sama võluvalt tõetruu - inimene, kes täitis ettevõttes rolli, kelle sõrmenipsust sõltus kurss, mida ettevõte pärast uue juhi väljavalimist võtab. Raimo Passi puhul jäi kandvaks just psühholoogi osa. Ja päris kindlasti on "Grönholmi meetod" üks nendest lavastustest, kus kellelgi ei ole põhjust kahelda ka Margus Prangeli fenomenis. :) Milline hääl!
Aga kui ei taha väga sügavalt mõelda, vaid tahaks lihtsalt mingit kergemat meelelahutuslikku etendust, siis võib "Grönholmi meetodit" vabalt ka lihtsalt niimoodi võtta. Dialoog töötab väga võimsalt ja naerda saab kõvasti. Jääb ainult küsimus, kas lõpuks paistab selle naeru tagant mingi kõverpeeglikujutis või mitte. Kindla peale minek, sest see on praegu Draamateatri repertuaaris üks paremaid asju. Igas mõttes.
Minu arvates ei ole see ainult (tipp)juhiotsingute läbilõige. Inimtüübid, kes selle mängu käigus vähemal või rohkemal määral joonistuvad, kõnelevad üldiselt, kui kõrgelt keegi endast ühe töökoha, lihtsalt raha või võidu nimel arvab, missuguseid tüüpe võib kohata jne.
"Grönholmi meetodis" otsitakse siiski tippjuhti ja taas kord tuleb kõigepealt öelda, et niisuguste näidendite puhul ei ole eesti teatris Draamateatrile vastast. Ma ei taha üldse väita, et need rollid oleks midagi nii erilist, et ükski teine näitleja nendega hakkama ei saaks! Aga esiteks sobib see näidend ideaalselt Draamateatri repertuaarivalikusse, teiseks on näitlejanelik võrdselt tugev, kolmandaks on Draamateatri väike saal minu kujutluses ainuvõimalik mängukoht. Tekkisid niisugused assotsiatsioonid.
Tekst on võrratu. Juba lihtsalt sellepärast, et seda saab võtta ühtviisi mõnusa komöödiana kui ka väga sügava psühholoogilise analüüsina. Minu jaoks oli nähtud etendus eelkõige tõsine asi, pigem siis psühholoogiline analüüs. Esimesest hetkest kuni viimase sekundini oli laval toimuv väga põnev, rollid olid viimse nüansini lihvitud ja ma olen enam kui kindel, et pärast selle lavastuse nägemist ei saa enam keegi väita, et Jan Uuspõld on kehv näitleja vms. Tema ümberkehastumisvõime on ikka võrratu. Harriet Toompere mängis enesekindlusest pakatavat kommertsdirektoriks pürgivat naisterahvast, kes pidi ju kogu elu võitlema koha eest meestemaailmas. Seejuures ei ole ära unustatud selliseid pisiasju, et nt tahvli paikavedamiseks kasutab ta graatsiliselt meeste abi. Samas oli tema psühholoog täpselt sama võluvalt tõetruu - inimene, kes täitis ettevõttes rolli, kelle sõrmenipsust sõltus kurss, mida ettevõte pärast uue juhi väljavalimist võtab. Raimo Passi puhul jäi kandvaks just psühholoogi osa. Ja päris kindlasti on "Grönholmi meetod" üks nendest lavastustest, kus kellelgi ei ole põhjust kahelda ka Margus Prangeli fenomenis. :) Milline hääl!
Aga kui ei taha väga sügavalt mõelda, vaid tahaks lihtsalt mingit kergemat meelelahutuslikku etendust, siis võib "Grönholmi meetodit" vabalt ka lihtsalt niimoodi võtta. Dialoog töötab väga võimsalt ja naerda saab kõvasti. Jääb ainult küsimus, kas lõpuks paistab selle naeru tagant mingi kõverpeeglikujutis või mitte. Kindla peale minek, sest see on praegu Draamateatri repertuaaris üks paremaid asju. Igas mõttes.
Tellimine:
Postitused (Atom)