Veljo Tormise sünnipäeva hommikul (tegelikult kell 3 öösel) läksin Rahvusraamatukogu eest Looduse Omnibussile, et sõita Kodru rappa "Isuri eepose" esietendusele. Ööpimeduses alanud bussisõit lõppes aovalges kilomeeter-paar pärast Tammsaare muuseumi Albus. Sealt tuli minna mööda metsateed jalgsi veel paar kilomeetrit kuni etenduspaigani. Ei olnudki nii porine, kui olin kartnud. Etendus pidi algama kell 5, aga inimeste tribüünile mahutamine võttis natuke rohkem aega, ja nii sai see varahommikune looduse ja muusika duett alata umbes veerandtunnise hilinemisega.
Jalgsimatk etenduspaigani tuletas meelde kümme aastat tagasi ette võetud teatriretke Pärnumaale Soontagana maalinna juurde, et vaadata Raivo Trassi lavastatud "Soolaeva". Publikutribüünilt avanenud pilt lavale - kaskede vahel looklevale laudteele - meenutas veel ühte kümne aasta eest nähtud lavastust - Jaan Toominga, Anne Türnpu ja Eva Klemetsi "Lemminkäist - mängu "Kalevala" teemadel", mida mängiti Tallinnas Vabaõhumuuseumis. Kui viimase aluseks olid "Kalevala" runod, siis nüüd olid lavastajad (Anne Türnpu ja Eva Klemets) võtnud oma lavastuse aluseks Veljo Tormise tsükli "Unustatud rahvad: Isuri eepos" ja Mart Saare kolm koorilaulu isuri meloodiatel. Kammerkoori Voces Musicales juhatas Janne Fridolin Paar aastat tagasi tegi Anija mõisas Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastuses "Tokerjad" kaasa Janne Fridolini noorte segakoor Vox Populi. Karge, koos päikesega ärkav loodus erutas meeli ja riburadapidi elustusid mitu nähtud lavastust, luues niimoodi pooleteisttunnisele etendusele raami ja konteksti. See on teatrimälu ja vaatajakogemus, mis kujundab ja mõjutab paratamatult ka uut kogemust.
Mõnikord annavad sellised ootamatud paralleelid juurde, mõnikord võtavad ära. "Isuri eeposes" on üks tegelane - muusika. Olgu kehastunud publiku selja tagant kostvaks koorilauluks või lava külgedelt isuri ürpidesse riietatud lauljaiks, kelle lihtsakoelise värvilise pealiskihi alt ilmuvad poole etenduse ajal välja frakid, või hoopis Jaak Lutsoja akoridionimänguks, mis võimendub kõlaritest müstilise ja müütilise kajana kui sümfoonia.
Viis näitlejat kaovad puude vahele metsa ära ega saa muusikast kordagi suuremaks. Enamasti räägivad nad teksti, mis on kavalehel laulusõnades kirjas, pärimuslikke lugusid, mida juba ka koor esitab. Mõne õnnestunud lahenduse (nt nekrutiks minemine, kosja minemine, ikoonidena mõjuvad maskid) kõrval tundus näitlejate kasutamine enamasti tarbetu. Või taotletigi, et näitlejad jääksid tagaplaanile? Milleks siis nii head näitlejad? Milleks Risto Kübar Marika Vaariku asemel? Tekkis terve rida küsimusi näitlejate osa kohta ses lavastuses, kuni tõdesin, et ükskõik kui kaua lavastajatel "Isuri eepose" idee ka meeles mõlkunud pole, Tormise muusika, igaviku ja looduse vastu nad siiski nüüd saanud ei ole.
Teatriime asemel sündis veel üks võrdlus "Tokerjatega". Pärast etenduse lõppu ootas metsa servas kaetud laud sooja hernepudru, sigurikohvi ja kuklitega. Heili Sibrits nimetab Postimehes "Isuri eepose" lavastust kunsti ja elamusturismi piiril liikumiseks. Kui "Tokerjate" puhul oli õhtusöök etenduse osa, siis "Isuri eeposes" pakuti hommikusööki pärast etendust. Nii sai unenäoline muusikaline rännak hõimurahvaste juurde minevikuks ja algas tavaline päev. Hommikusöök söödud, kõndisid vaatajad tagasi autode, busside juurde. Metsatee oli juba tuttav ja oli ka rohkem aega süveneda kahele poole tee äärde kaskede külge kinnitatud isurite elu-olu-piltidesse. Kui buss jälle Rahvusraamatukogu ees peatus, oli kell umbes 9. Inimesed läksid tööle, Omnibussistki astuti välja justkui uue inimesena - kummikute asemel kontsakingad jalas. Mu jaoks oli nähtu, kuuldu ja kogetu sedapuhku kõvasti elamusturismi poole kaldu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar