Teisipäev, 16. veebruar 2010

Veiko Õunpuu teatridebüüt

Teadsin üpris hästi, millega Teater NO99 viimase lavastuse puhul tegemist on. Rainer Fassbinderi filme ma näinud ei ole, aga teadsin, et ta on vähemalt sama kuulus režissöör kui Almodóvar või Bergmann, ja skandaalne ka. Umbes nädal aega enne esietendust riputas NO-teater blogisse üles Fassbinderi kahe näidendi tekstid, nende hulgas Õunpuu lavastatava "Prahi, linna ja surma". Arvan siiani, et näidendi eelnev lugemine tuli kasuks küll. Mitu sümbolit hakkasid ilma pikemalt juurdlemata rääkima, ei olnud tarvis pärast enam mõttes "tagasi kerida", kui "turgatas".

Etendusele minnes oli peas kummitamas mõte, kuidas "linnad lähevad üha suuremaks ja inimesed nendes jäävad üha väiksemaks". Seda mu jaoks peamiselt mängitigi, alates muusikalisest kujundusest ja lõpetades mõne kõleda suurlinna tänava- või parklavaatega, mida lava tagaseinale kuvati. Veiko Õunpuu stiili on selles "Prahi, linna ja surma" lavastuses tunda selgelt, tekkis isegi tunne, et mitmeid stseene oleks filmiekraanilt lihtsam või parem vaadata. Mõne meetri kaugusel vaatajaist mängivad elavad näitlejad süvendasid ängi mõju isegi liiga. Nii et peaaegu ainus oluline miinus selle lavastuse puhul ongi, et see on teater, mitte kino. Väga meelevaldne olles tahaks öelda, et NO-teatri suurepärane trupp vedas Õunpuu ilusti kaldale ja selles lavastuses ei ole Semperi-Ojasoo käekirja. Midagi niisugust oleksin oodanud nt "Onu Tomi onnikeselt". Iseäranis lavastuse esimesest poolest paistis välja, et tegemist on vaid Fassbinderi näidendi ainelise lavastusega. Teksti on parasjagu eestindatud ja lähemale toodud.

"Praht, linn ja surm" on Roma B. lugu. Roma B.-d mängib Mirtel Pohla. Ja oi kui hästi ta seda teeb! Kuidas ta väriseb! Aga see on ka Rikka Juudi lugu. Viimane võib olla nii positiivne kui ka negatiivne kuju. Ükskõik kummalt poolt vaadata, tema maailmas on kolm värvi: must, valge ja punane. Raha, kuulsuse ja tähelepanu pärast on inimesed valmis uskumatuteks asjadeks. See ei üllata. Armastus võib ju ettekääne olla, aga lõpuks taandub kõik ikka rahale.

Hoopis hirmsalt mõjub aga inimeste variserlikkus, pugejalikkus, hirm erineda, eristuda ja eralduda, võimuiha, soosinguiha. Ja kuidas võidakse keerata selg?! Tahan uskuda, et selline käitumine on arengu osa, täiskasvanud inimene peaks olema juba üle. Siiski on pööbel valmis kelle tahes kividega surnuks loopima ja õnnelik tundub olevat selles ühiskonnas vaid see, kes on surnud. Poliitik vaatab naeratava näoga pealt, sest selline on poliitika.

Etenduse lõpustseenid on mul ilmselt veel kaua-kaua eredalt silme ees. Pidu või vastuvõtt või bankett mõjus kümmekond päeva enne vabariigi aastapäeva vastuvõttu jõhkralt, aga kirjeldas väga tõetruult seda värvilist paraadi. Ei-ei, ma ei taha üldse öelda, et Õunpuu oleks teinud kõik ilmtingimata nii, et tõestada, et nii käib meil siin Eestis! See kõik on eelkõige üldinimlik. Ja kui läks andmiseks ... ja kuidas järgmisel hommikul kõik justkui bohmellist ärkasid ja jälle rõõmsa näo ette panid ...

Näitlejatest ka veel paar sõna. Esindatud oli kogu NO-teatri trupp. Mitte keegi nendest ei mängi mitte kunagi halvasti, aga mõnest valikust ei saa ma aru. Näiteks sellest, miks Rasmus Kaljujärv peab kehastama kõige jõhkramaid matšosid ja elukaid? Ta on ju pehme ja soe. Tambet Tuisu juut oli väga kihvt, aga teksti järgi pidi olema paks ja väga kole. Tambet Tuisk ei ole ei paks ega kole! Saan aru küll, et oli vaja rõhutada, et need, kellel on raha ja kelle käes on võim, on sageli äärmiselt eemaletõukava välimusega, ja armastust saab ainult ostes. Pilt ja tekst kokku ei läinud. Võinuks teksti pisut muuta või Tambetile mingi muu vea külge panna. Gert Raudsep mängis suurepäraselt välja tüübi (selliseid on üha rohkem), kellel on tänapäeva maailmas keeruline rahu(ldust) leida. Risto Kübara Väiksel Printsil oli minu arvates väiksem roll, kui ma ette kujutasin, aga ta mängis tavapäraselt väga hästi. Sergo Varese öeldud "kuulsuse ja raha nimel olen ma võimeline palju enamaks" sööbis mällu. Nendel, keda siin ei maininud, olid kas episoodilised osad või ei meenu lihtsalt midagi nii erilist. Inga Saluranna Marie-Antoinette'ist oleks oodanud veidi kõnekamat tüüpi. Kaugeks jäi.

Tulin teatrist väga suure hulga emotsioonidega ja valuga, mida põhjustas lavalt vastu karjunud äng. Soovitan kindlasti, kuigi see ei ole lavastus nõrganärvilistele ja tõsiselt tasub suhtuda teatri kodukal olevasse hoiatusse, et see lavastus ei ole soovitatav alla 16-aastastele. "Praht, linn ja surm" on lavastus, mis hakkab õige häälestuse korral "sees kasvama". Nagu ka Õunpuu filmid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar