Teisipäev, 16. veebruar 2010

Grönholmi meetod

Olen vapustatud ja lummatud. Lavastust tutvustav tekst Eesti Draamateatri kodulehel ütleb, et "Kaasaegse kataloonia näitekirjaniku Jordi Galcerani „Grönholmi meetod“ on vapustavalt tõepärane lugu kaasaegsest ärieliidist. Seda lugu võiks ka käsitleda kui koolitust tööintervjuu läbiviijatele. Kuidas leida parimate isikuomadustega kommertsdirektorit? Kuidas leida juhti? Kes on juht? Maailmakuulus rootsi teadlane Grönholm on välja töötanud ideaalse testide seeria, mida kasutavad tänapäeval kõik suurkorporatsioonid personaliotsingu lõppetappides." Ei tea, kas kõik suurettevõtted just nii teevad, aga tõsi on, et Draamateatri väikses saalis mängitav "Grönholmi meetod" võiks olla peaaegu kohustuslik vaatamine kõigile, kes personalivalikuga kokku puutuvad. Rääkimata teatrisõpradest.

Minu arvates ei ole see ainult (tipp)juhiotsingute läbilõige. Inimtüübid, kes selle mängu käigus vähemal või rohkemal määral joonistuvad, kõnelevad üldiselt, kui kõrgelt keegi endast ühe töökoha, lihtsalt raha või võidu nimel arvab, missuguseid tüüpe võib kohata jne.

"Grönholmi meetodis" otsitakse siiski tippjuhti ja taas kord tuleb kõigepealt öelda, et niisuguste näidendite puhul ei ole eesti teatris Draamateatrile vastast. Ma ei taha üldse väita, et need rollid oleks midagi nii erilist, et ükski teine näitleja nendega hakkama ei saaks! Aga esiteks sobib see näidend ideaalselt Draamateatri repertuaarivalikusse, teiseks on näitlejanelik võrdselt tugev, kolmandaks on Draamateatri väike saal minu kujutluses ainuvõimalik mängukoht. Tekkisid niisugused assotsiatsioonid.

Tekst on võrratu. Juba lihtsalt sellepärast, et seda saab võtta ühtviisi mõnusa komöödiana kui ka väga sügava psühholoogilise analüüsina. Minu jaoks oli nähtud etendus eelkõige tõsine asi, pigem siis psühholoogiline analüüs. Esimesest hetkest kuni viimase sekundini oli laval toimuv väga põnev, rollid olid viimse nüansini lihvitud ja ma olen enam kui kindel, et pärast selle lavastuse nägemist ei saa enam keegi väita, et Jan Uuspõld on kehv näitleja vms. Tema ümberkehastumisvõime on ikka võrratu. Harriet Toompere mängis enesekindlusest pakatavat kommertsdirektoriks pürgivat naisterahvast, kes pidi ju kogu elu võitlema koha eest meestemaailmas. Seejuures ei ole ära unustatud selliseid pisiasju, et nt tahvli paikavedamiseks kasutab ta graatsiliselt meeste abi. Samas oli tema psühholoog täpselt sama võluvalt tõetruu - inimene, kes täitis ettevõttes rolli, kelle sõrmenipsust sõltus kurss, mida ettevõte pärast uue juhi väljavalimist võtab. Raimo Passi puhul jäi kandvaks just psühholoogi osa. Ja päris kindlasti on "Grönholmi meetod" üks nendest lavastustest, kus kellelgi ei ole põhjust kahelda ka Margus Prangeli fenomenis. :) Milline hääl!

Aga kui ei taha väga sügavalt mõelda, vaid tahaks lihtsalt mingit kergemat meelelahutuslikku etendust, siis võib "Grönholmi meetodit" vabalt ka lihtsalt niimoodi võtta. Dialoog töötab väga võimsalt ja naerda saab kõvasti. Jääb ainult küsimus, kas lõpuks paistab selle naeru tagant mingi kõverpeeglikujutis või mitte. Kindla peale minek, sest see on praegu Draamateatri repertuaaris üks paremaid asju. Igas mõttes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar