reede, 19. veebruar 2010

Fanny ja Faggot Tallinna põnevaimas teatrisaalis

Mulle hirmsasti meeldib, kuidas Cabaret Rhizome'is publikut vastu võetakse. Seal tekib tunne, nagu oleksid hea tuttava hubasesse koju sattunud. "Fanny ja Faggoti" etendusele piletite tellimiseks tuleb saata lavastajale meil. Kui pileteid on, saab neid ka kohapealt. Boonuseks veel muidugi võimalus diivanil lösutades etendust vaadata. Seda peab nägema ja kogema. Minu esimese ja teise Cabaret Rhizome'is käigu vahele jäi umbes kolm kuud ja vahepeal on seal üht-teist muudetud, aga ainult paremuse poole.

"Fanny ja Faggot" on Elina Pähklimägi esimene lavastus. Kukkus väga hästi välja, peab ütlema. Lugesin selle lavastuse kohta täiesti juhuslikult lennukis ühest Postimehes ilmunud intervjuust. Paelus just võrdlus kevadel Draamateatris mängitud "Mängudega tagahoovis", sest see oli üks möödunud aasta parimaid lavastusi, mida nägin. Need teatritekstid on tõepoolest sarnased. Mõlemas on kandvaks teemaks mängud, mis teevad lapsed järsku liiga täiskasvanuks.

Jack Thorne'i "Fanny ja Faggot" põhineb tõestisündinud lool ja see lugu tekitab tegelikult pelga faktina tohutut õõva. Nii Agnes Aaliste kui ka Jekaterina Novosjolova mängivad 11- ja 13-aastast tüdrukut ülimalt tõetruult ja see on lavastuse esimese vaatuse puhul väärtus, mida teatris kohtab pigem harva. Kahe sõbranna (?) taust on väga erinev ja sellest sõltub nende saatus. Nii päriseluline! Teise vaatuse olevat kirjanik kirjutanud kolm aastat hiljem, tegelikult on möödunud kümme aastat ja Mary suurim soov on olla nüüd lihtsalt tavaline või et kõik oleks normaalne. Kunagises klassi priimuses on hoolimata vanglas veedetud aastatest säilinud ilus, jõhkrusest, julmusest ja verest tahaks ta iga hinna eest hoiduda. Kristjan Sarv teeb selles lavastuses oma ühe parematest rollidest, kas või sellepärast, et ta ei ole seekord järjekordset ülbikut, julmurit või matšot kujutavas rollis, vaid on hoopis äärmiselt tundeline ja õrn noormees. Tuleb tunnistada, et sellised rollid sobivad talle palju rohkem!

Elina Pähklimägil ja Päär Pärensonil on teises vaatuses täita rollid, mis peegeldavad seda täiskasvanute maailma, kuhu sellised tüdrukud nagu Mary enamasti vist täiskasvanuks saades jõuavad.

"Fanny ja Faggoti" lavastus mõjub täpselt nii, nagu üks hea teatrietendus mõjuma peab: voolab aegamisi vaataja sisse, kuulad ja vaatad laval toimuvat haudvaikuses, tunned midagi või kedagi ära ja lõpuks saab loost niisugune tervik, et teatrist väljudes on lihtsalt väga hea enda üle, et sellest osa said. Ka siis, kui teema on pigem nukker. Kindel on, et "Fanny ja Faggot" lõpp on ilus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar