Neljapäev, 18. veebruar 2010

Veel üks kirsiaed

Tšehhovi juubelisünniaastapäeva aasta on väga ägedalt alanud. Ma pole vist kunagi varem nii palju Tšehhovi ja tema loomingu üle mõelnud kui selle aasta esimestel kuudel. Kuu aega tagasi nägin teatris "Kirsiaia" lavastust, mis mängiti ette saksa keeles, ja nüüd sai ära vaadatud ka hiljuti Draamateatris esietendunud Hendrik Toompere lavastatud "Kirsiaed".

Draamateater lubab "Kirsiaia" puhul tõesti komöödiat, kuigi see enamasti selle näidendi puhul välja ei paista. Päris naljakas see lavastus ongi, aga kahjuks laguneb mängu käigus laiali. Jah, nii on vist kõige täpsem väljenduda. Esimese mõttena kerkib pärast etendust esile, et lava jääb kuidagi tühjaks. See on sageli Draamateatri suure saali etenduste viga. Või siis jälle teisipidi - kola on liiga palju ja näitlejad ja näitlemine kaob kola sisse ära. "Kirsiaias" võiks lõpuni läbi mõeldud karaktereid rohkem olla. Praegu on mõned väga head rollid ja kihvtid mõtted, aga kahjuks ka rida arusaamatuid lahendusi.

Lavastuse parim osa on Harriet Toompere Šarlotta ja Jan Uuspõllu või Ivo Uukkivi Jepihhodov. Minu nähtud etenduses oli viimases rollis Uukkivi. Šarlotta äärmise plastilisusega ja lausa mängeldes tehtud mustkunstitrikid on omaette vaatemäng ja Jürgen Veberile teeb Harriet selle rolliga pika puuga ära. Jepihhodov mõjub nagu kloun, ja väga hästi mõjub. Ehmatasin ühes kohas lausa ära, sest samal ajal, kui Jepihhodov tagaplaanil jälle mingi jamaga hakkama sai, oli esiplaanil tõsine dialoog. Olin jäänud Uukkivi vaatama ja itsitasin, kui järsku kohkusin, et see on ju tõsine koht. Ses mõttes tundub olevat Draamateatri lavastuses saavutatud edukalt Tšehhovi sõnastatud eesmärk:

"... inimesed ei tulista ja poo ennast ega avalda armastust iga minut. Ja mitte iga minut ei ütle nad tarku asju. Nad rohkem söövad, joovad, armatsevad ja räägivad rumalusi. Ning on tarvis, et see kõik tuleks laval nähtavale. On tarvis teha selline näidend, kus inimesed tuleksid, läheksid, lõunastaksid, kõneleksid ilmast, mängiksid kaarte ... Olgu laval kõik niisama keeruline ja ühtlasi niisama lihtne nagu eluski. Inimesed lõunastavad, ainult lõunastavad, kuid samal ajal kujuneb nende õnn ja purunevad nende elud ..."


Nii on kavalehel kirjas ja kavaleht on seekord väga huvitav ja informatiivne.

Lembit Ulfsak on Firssi rollis tavapäraselt hea ja mõned üldse mitte tšehhovlikud sõnad tulid tema karakterile ainult kasuks. Väga meeldis ka Hendrik Toompere jr jr kehastatud Jaša.

Malmsteni kehastatud Lopahhin püüdis küll kogu mängu juhtida ja oligi kahtlemata tänapäevane ärimees, aga niisamuti nagu rääkis ta ikka ja jälle justkui ainult seintega, on ülejäänud tegelased selles lavastuses kuidagi poolikult lahendatud. Näiteks Kristo Viidingu kõrgematesse "sfääridesse" jõudnud (ilmselgelt budistlikke jm idamaiseid väärtusi hindama hakata jõudnud) üliõpilane on ideena geniaalne, aga teostus on poolik.

Varjude ja valgusega mängitakse väga põnevalt: algab ju tegevus kevadel ja lõpeb talvehakul. Aed muutis värvi. Ja nagu ikka, kevad toob lootust ja muudab muretuks ... Kahjuks tervikut sellest "Kirsiaia" lavastusest ei teki ja kõlama jääb lihtsalt sõnum, et elu on juhus, ime, kord nii, kord naa, täpselt nagu mustkunstis. Kes sellest võitjana välja tulevad, ei teagi. Ja kas üldse tulevad. Kogu aeg midagi tekib ja kaob. Kirves lüüakse puusse, asemele tulevad uued moed ja ajad. Mind häiris, et laval tehakse asju, mis on näidendis remargina kirja pandud, aga seost laval toimuvaga ei teki. Näiteks kohas, kus Varja viskab võtmed põrandale.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar