Venelasi suuremal hulgal lähedalt näinud ja lausa sõrmeotsaga katsuda saanud eestlane arvatavasti teab, mis on vene hing. Vähemalt julgeb kahelda, kas sakslased ikka saavad õigesti aru ja oskavad seda kirjeldada, peegeldada. Sest sakslased ja venelased tunduvad justkui ristivastupidised olevat. Mina olin küll kõik ootused-lootused enne eilset Théâtre des Capucins'i "Kirsiaia" (Der Kirschgarten) etendust maha surunud. Aga see ei olnud ometi põhjus, mispärast nägin selles lavastuses lavastust, mille abil oli pandud vanameistri lause lause haaval aastaid lihvitud näidend nagu teemant särama. Välja oli kukkunud omanäoline, tänapäevane ja inimkonna tühisusele teravalt osatav teatritükk.
Selles oli rohkem kui vene hing. Tasapisi võis vaatajana ära tunda kas midagi endast või leida ühiseid jooni mõne tuttava inimesega.
Sugugi mitte asjata ei ole lavastuse tutvustuse juures tsiteeritud Peter Brooki "Tühja ruumi". Tühjas ruumis "Kirsiaeda" mängitigi, näitlejaid abistamas vaid valguskunstniku imetabavad leiud ja mõnekihilised mattklaasist ustega lavaseinad, mis lasid (ainult soovi korral) aimata uut ja vana maailma, uusi ja vanu mõtteid. Kõik muu jäi näitlejate teha. Üks teatrikaaslane mainis, et ta ei teadnudki varem, et Tšehhovi tekst on nii hea! Järelikult näitlejad mängisid hästi. Ei olnud mingeid uhkeid tualette, laval olid justkui täiesti tavalised inimesed meie ümber.
Mind häirisid esimeses vaatuses mõned näitlejad. Näiteks on mul millegipärast kujutlus, et Ravenskaja on brünett. Pikkamisi harjusin blondiiniga ära, ja üldse võõrkeelsete lavastuste puhul võtab etendusse sisseelamine enamasti kauem aega. Võib-olla just sellepärast olin pärast esimest vaatust üpris väsinud ja kõhkvel. Järele mõeldes sain aga aru, et lavastus oli mind alates esimesest stseenist lihtsalt kaasa haaranud. Näidendi avastseenis on ju Lopahhini kurtmine, kuidas ta raamatut lugedes magama jäi, sest ei saanud mitte midagi aru. Võib öelda, et tühistele inimestele lajatatakse juba esimese lausega.
Teise vaatuse alguseks olid mõtted paika loksunud ja vist esimest korda elus sain aru, miks "Kirsiaeda" komöödiaks nimetatakse. Jõhkrad irvitavad stseenid järgnesid kiiresti üksteisele ja eranditult kõik tegelased ja näitlejad mängisid vene klassiku saksa keeleski nii suureks, et kohati hakkas lausa kõhe. Seda enam kui sada aastat vana teksti kaudu enam-vähem tekstitruult. Varem oli mulle tundunud, et "Kirsiaed" on pigem tragöödia. Aga eks see vist sõltub, kuidas elu võtta? Kuni võtad rõõmuga, on hea, kuni võtad valuga, ongi valus. Lapsepõlv jääb ikka aina kaugemale ja armsaks saanud asjadest tuleb sageli loobuda. Inimene ise elu keskel on üsna tähtsusetu.
Paari nädala pärast esietendub Draamateatris "Kirsiaed". 29. jaanuaril on Tšehhovi 150. sünniaastapäev. Kas sellel on tähtsust?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar