Keti lõpp

Põrandal laiali vedelevate pallide vahelt läbi laveerides leiavad vaatajad Linnateatri Taevalava saalis oma istekoha ja jäävad "Keti lõpu" etenduse algust oodates mõtlema, miks on üks mees lavale magama jäänud, pea pallimeres. Lisandub valgust ja muusika hakkab mängima. Mitte lihtsalt muusika, vaid Wagneri "Tristani ja Isolde" prelüüd. Odav oranživärviline plastmassmööbel, täispuhutav bassein pallidega, nende keskel magav väsinud mees ja Wagner hakkasid üksteise peale karjuma. Jõudsin veel mõelda, et kas "Tristani ja Isolde" prelüüdiga vihjatakse nüüd Lars Von Trieri "Melanhooliale" ... Siis tõusis mees (luuletaja, nagu selgus) püsti ja hakkas lugema Kaur Riismaa luuletust "Oled kohale jõudnud". Mõtted mu peas jätkasid katkematult ennist värvimuusika tekitatud tiirlemist. Kõige rohkem tahtsin tol hetkel sealt saalist ära. Ju ma ei ole veel kohale jõudnud ja ju ma (enam) ei igatse ka kohale jõuda. Rahulikult kulgeda ja kogeda on palju meeldivam.

Hea küll, luuletaja (Veiko Tubin) ütles, mis tal öelda oli, ja lahkus. Äärelinna parkimisplatsi äärses kiirsöögikohas algab päev, viimane päev. Koht suletakse, sest inimesi ei käi. Kunagi suurte unistustega linna tulnud maatüdrukul (Evelin Võigemast) on olnud selle kohaga suured plaanid. Aga mida sa ikka teed, kui inimesi ei käi või kui käivad, siis need, kes haaravad kiiruga burgeri ja joogi näppu. Moodsa luule õhtute korraldamine meenutas mulle ühte hiljutist üritust ühes suurlinnaäärses kultuurimajas. Vald oli seal korraldanud uhke ürituse, kutsunud mitu esinejat, toitlustusfirma jne. Publiku kohalemeelitamiseks esines alustuseks üks praegusaja poplaulja ja seejärel sai kahes saalis tõsisemat muusikat kuulata. Juhtus see, et koos poplaulja lahkumisega jooksis ka suur saal peaaegu tühjaks. Kõik läksid tagasi oma toimetuste juurde (loe: puhkepäeva õhtul ilmselt koju tagasi või kluppi edasi). "Keti lõpu" söögikoha juhatajal-teenindajal on jäänud veel vaid koristada ja kassa kokku lüüa.

Sel viimasel päeval tekib siiski kena kaleidoskoopiline pilt klientidest. Kõigepealt saabub tülitsev paar (Andero Ermel ja Elisabet Tamm), seejärel igavene üliõpilane (Alo Kõrve), kes tahaks selles mõttetus kohas töötada. Siis mitut rauda tules hoidev teismeline tütarlaps (Sandra Uusberg), siis kaks tibi (provintsitüdruk ja pealinnabeib), kellest ühel sureb isa ära ja teisel murdub konts. Lõpuks jäävad söögikoha juhataja, igavene üliõpilane ja vana mees (Priit Võigemast) kolmekesi laua taha istuma, igaühe ees üks pisike valge E-tabletike.

Lugesin kusagilt kellegi arvamust, et Võigemast tõi selle lavastusega teatrisse sakraalsuse. Kui see tõepoolest nii oli, siis oli see sakraalsus väga korralikult ketšupi-majoneesikastmega üle valatud, peale selle veel igasuguseid muid maitseaineid lisatud. Kokkuvõttes on võimatu öelda, mis see täpselt oli, mida söögiks pakuti. "OPis" ütles näidendi autor Paavo Piik, et selle näidendiga tahetakse inimestele korralikult vastu hambaid laksata. No ei laksanud. Kuigi ... autori noorust arvesse võttes on ta teatavas mõttes tänapäevast kiirtoitumist (loe: kiiret elu) väga hästi tabanud. Tüübid kui sellised on ehedad. Küsimus on, kui kõnekad?

Ma ei saa siiski üheselt öelda, et lavastus olnuks kehv või et näidend on kehv. Näidend on mu meelest liiga õhuke, keskendudes pealiskaudsuse kõikvõimsale (ruulivale?) tahule, selgitamata ometi, miks see kuhugi ei vii. Lavastuse sisse- ja väljajuhatuses on kasutatud mittepeavoolukunsti, kuid nagu öeldud, hakkab see peavooluvärgiga kohe tülitsema ja mass võidab. Kui mass ei osta, tuleb pood kinni panna. Mass ei osta, kui asi tundub kahtlane ja kui sellest aru ei saa. Aga pealiskaudne ei jää. Täna on, homme ei mäletagi, et oli. Teisalt on pealiskaudsusel oma võlu, mis väljendub turvatundes. Üks sõber meenutas kunagi, kuidas tema teismeline laps läks koos sõbraga võõras linnas sööma. Igasugused toredad mõtted olid tüdrukutel peas olnud, kuhu minna ja kuidas olla. Kui vanemad lapsi hiljem linnast kokku korjama hakkasid, leidsid nad need istumas Macis. Kus siis veel? Võõrad kohad, võõrad inimesed, võõras keel ... Mac on igal pool ühesugune ja seetõttu turvaline.

... kui apollo raamatupoe müüjad ajavad sind naerma küsid Joyce'i
ja nad vastavad silmad arvutis kinni ahaa Ulysses peaks olema eesti keeles ilmunud
oled kohale jõudnud ...
(Kaur Riismaa, "Oled kohale jõudnud")

Rakvere "Tuulte pöörises"

Geniaalne lavastus! Väga värske lähenemine eesti kirjandusklassikale. Ehk just sellepärast, et lavastaja Andres Noormets kirjutas näidendi enne lavastamist ümber. Ta ei ole visanud kõrvale olustikku, küll aga on muutnud saja-aastase teksti kõnekaks tänapäevalgi, ja mis peamine, Rakvere Teatri lavastuses ei ole Kitzbergi "Tuulte pöörises" enam pelgalt eesti lugu. See on omandanud üldistavama mõõtme, vasakpoolsuse ja parempoolsuse rõhutatud peegelpildis.

Tegelaste sisemonoloogid annavad fragmentaarsele lavastusele tohutult juurde, sundides vaatajat hoolega kuulama ja kaasa mõtlema. Lavakujundus on sedavõrd sümboliseeritud ja kahel pool lava istuv publik peab neist sümbolitest tähendusi otsima. Aga nii ongi hea! Leena (Anneli Rahkema) peab pidama oma (sisemisi) heitlusi isa ja peigmehekandidaatidega. Ajadki on segased - töölised nõuavad õigust ja võimu. Tuuled puhuvad eri suundadest ja kellegi süda ei tea eriti, kuhu hoida.

Ühest küljest on Kitzbergi näidend armastuslugu ja teater nimetab Noormetsa lavastust koguni kiredraamaks. Isal (Toomas Suuman) on ammuilma plaan valmis: tema ja naabertalu maad peavad kord üheks saama. Tütar Leena ja naabertalu perepoeg Kaarel (Erni Kask) on juba tükk aega kihlatud, kuid noore mehe peas olevad maailmaparandamisplaanid ei lase pulmadele mõelda. Sealsamas on sulane Jaan (Peeter Rästas), kes soovib tagasi saada esiisale kuuluvat maad. Lihtsaim viis oleks saada maa koos Leenaga, aga Jaanil on igaks juhuks ka tagavaraplaan - laias ilmas teenitud raha eest talu endale osta. Kuigi Leena-Jaani dialoogidest ja monoloogidest sünnivad lavastuse võimsaimad armastusstseenid, mille äärel jääb vaatajal võib-olla hingki kinni, on Jaanis - iseäranis pärast Jaani ema (Tiina Mälberg) paari lavale tulemist - midagi väga valelikku ja tema poole hoidmine või temast eemale hoidmine sõltub alateadvuses valitsevaist tõekspidamistest ehk vasak- või parempoolsest maailmavaatest. Mõisnik oli Jaani vanaisal lubanud talu maadel elada ja töötada, hiljem ostis Leena isa selle maa endale. Kas see maa kuulub Jaanile? Loobuda Jaan ei oska ja vähemalt Leena laps on tema oma. Talle ei mahu pähe, et keegi on valmis kasvatama teise mehe last. See keegi on naabritalu Kaarel, kellel nagu noorel mehel ikka läheb maailmaparandamistuhin üle ja tekib järsku aega armsama jaoks.

Armastuse tasandi kõrval on Noormetsa lavastuses suur osa sotsiaalsel tasandil. Olgu selleks ühiskondlikud tuuled ja tõekspidamised või lihtsalt sotsiaalne küpsus. Lavalugu sõna otseses mõttes areneb, sest alguses tekib kange tahtmine niinimetatud peigmees tänapäevases mõttes ära unustada, talle ust näidata ning sulase püüdlustele kaasa elada. Teine pole ju laias ilmas lihtsalt tuult tallanud, vaid on oma kümne küünega raha teeninud, et paremat elu elada. Peagi selgub, et kättemaksuhimu on pojasse süstinud juba ema ja õnne mingist liidust kahe maailma kokkupõrkamisel ei oleks. Heast töötajast pole peremehel aga kerge loobuda, kui see on nõus väikese tasu eest palju tööd tegema. Pärast on juba hilja. Maailm on pöördumatult muutunud.

Lõpustseenideks monteeritakse lava lahti ja Leena jääb abituna jalapakkudesse oma saatust ootama. Jaan seisab mõistmatu ja lüüasaanuna leekide taustal ja nõuab õigust. Kaarel vaatab lootusetuses talle otsa ja ütleb vaid: "Eks sa mine ja võta." Kuidas üks inimene suudab nii palju andestada ja kuidas teine inimene ei suuda andestada põlvkondade kaupa? Ma nutsin pimedas saalis. Ahastuse ja valu ja armastuse ja inimeste pärast. Selline teater lõi mu peas midagi jälle hästi selgeks.

Rakvere "Kaasavaratu"

Kõlab uskumatuna, aga ma käisin esimest korda elus Rakvere Teatris. Õigemini väikeses majas, mis mõni aasta tagasi tehtud remondi tõttu näeb uskumatult moodne ja uhke välja. Selle maja black-box tüüpi saalis mängitakse praegu ühte Rakvere Teatri menulavastust "Kaasavaratu". Mul on viimasel ajal olnud kogu aeg suur igatsus vene klassika järele. Sellise teatri järele, mis paneks õhkama. Eili Neuhaus on Aleksandr Ostrovski "Kaasavaratu" näidendi lavastamisel tahtnud teha midagi suursugust. Rakvere Teatri näitlejate kõrval on lavastusse kaasatud Tuuleveski teatri näitlejad, kes täidavad mustlastena kogu õhu ja udust paistev Volga tuleb väga lähedale, kostüümidki on uhked.

Tükk on alles nii uus, et ringi sellega ei reisita. Võib-olla ei hakatagi reisima, sest suure trupi ja sugugi mitte napi lavakujunduse tõttu oleks gastrollimine võib-olla ka kallis. Nii et tulebki Rakverre minna. Vikerraadio saates "Teatrisse!" oli "Kaasavaratust" möödunud aasta lõpus juttu koguni kahel korral: esietendusejärgne intervjuu Reet Weidebaumi ja David Vsevioviga ning aasta lõpusaates põgusalt Pille-Riin Purje ja Danzumehega. Tsiteerides Üllar Saaremäe vahendusel Peeter Konovalovit: "Igas teatris peab olema üks Tšehhov."; ja mõeldes David Vseviovi sõnadele, saab Rakveres näha ja tunda, kui kehtiv see ammune aeg praegugi on.

Ostrovski näidendi peategelane on ilus, kuid kaasavaratu noor Larissa Dmitrijevna (Anneli Rahkema). Tema ema Harita Ignatjevna Ogudalova (Ülle Lichtfeldt) ülesanne on panna tütar mehele. Ümberringi on palju rikkaid kaupmehi, kes ihkavad lõbu ja on harjunud, et raha eest saab kõike, kuid millegipärast ei taha keegi neist investeerida Larissa Dmitrijevnasse. Tütrele leitakse meheks hoopis ametnik Juli Kapitonõtš Karandšev, kelle väiklus on Velvo Välil nii selgeks ja vastikuks mängitud, et Larissa ja Harita isegi ei ürita varjata põlgust, mida nad tema vastu tunnevad. Ometi teda talutakse, kuni naaseb Larissa tõeline armastus Sergei Sergeitš Paratov (Üllar Saaremäe). Laostunud küll, ent see ei sega ju ometi elamist. Sama kindlalt kui konksu otsa püütud kala, ripub Sergei Sergeitšil kuldketi otsas kihlasõrmus, rõhutades head tehingut. Temast on ühtviisi sisse võetud ema ja tütar; tema positsiooni imetlevad nooremad sookaaslased ja ametivennad. Vähemalt esialgu on teised mehed valmis ära ostma nii tema vana purjeka kui ka tema vana naise. Pean nõustuma Reet Weidebaumiga, sest ka minu arvates (kuigi ma ei vaadanud esietendust) oli näitlejate mäng otsimine hetkeni, mil lavale tuli Üllar Saaremäe. Larissa Dmitrijevna ja Sergei Sergeitši duett määrab kogu lavastuse tempo.

Sergei Sergeitšil on kaasas isegi oma kojanarr, kui mahakäinud näitlejat pseudonüümiga Robinson niimoodi tõlgendada annab. Erni Kasel tuleb joodiku mängimine ehedalt välja, kuid võib-olla just see olnuks koht, kus armastusliini kõrval ühiskonnakriitikat teravamalt esile tuua. Praegu jäi armastuse kõrval see pool lavastuses napiks.

Müümise kunsti on küll mitmekülgselt lahatud. Kohe etenduse alguses on stseen, kus kaks kaupmeest - linna rikkaim mees Moki Parmjonõtš Knurov (Eduard Salmistu) ja noor tõusev "täht" Vassili Danilõtš Voževatov (Mait Joorits) kohvikus juttu ajavad. Noor mees on omanikule ammu selgeks teinud, millist teed tema joob, ja kõik on kinni makstud. Gavrilo (Tarvo Sõmer) ja Ivan (Peeter Rästas) valdavad peent kunsti, kuidas raha enda juurde meelitada. Isegi Juli Kapitonõtš kasutab agaralt juhust, et odavalt populaarsust osta. Rääkimata sellest, kuidas kaupmehed naise peale kulli ja kirja viskavad.

Kuigi Ülle Lichtfeldti Harita Ignatjevna on uhke naine ja Lichtfeldti roll kindlasti selle lavastuse üks värvikamaid (omajagu värvi lisasid kaks kõnekat kleitigi, mida ta kandis), jääb ta tervikus Anneli Rahkema ja Üllar Saaremäe varju. Samas oli tema see, kes kutsus minus esimese vaatuse ajal korraks esile niisuguse tunde, et külmavärinad jooksid üle selja. Ja ma ei saa sinna midagi parata - Velvo Väli Juli Kapitonõtš oli nii talumatult armutu, et raske on leida põhjendust, miks Larissa Dmitrijevna teda üldse talus. Igatahes Larissa Dmitrijevnat on väga lihtne mõista, kui ta jälle Sergei Sergeitši käte vahele langes. Vaid õhkõrn kardin lahutab publikut ja näitlejaid või kõrvalseisjaid ja kohalolijaid.

Lavakate "Lõikuspeo tantsud"

Priit Pedajas lavastas tänavuste Lavaka lõpetajatega Draamateatris veel teisegi tüki - "Lõikuspeo tantsud". See pakkus mulle suurt huvi, sest näidendi autor Brian Friel on kirjutanud ka näiteks "Aristokraadid", mis oli aastaid tagasi Draamateatri suvelavastusena Keila-Joa mõisas väga hästi välja kukkunud. Ja muidugi jälle üks iiri kirjanik, kelle vastu on mul omamoodi nõrkus.

"Lõikuspeo tantsude" tegevus toimub 1930. aastate Iirimaal. See on viie õe lugu, kellest ühel on seitsmeaastane laps. See laps vaatab oma lapsepõlvele ja emale-tädidele-isale täiskasvanuna tagasi, püüdes mõtestada ja põhjendada aega ja valikuid. Karl-Andreas Kalmet on ühtviisi hea nii väikese lapse kui ka noore mehe rollis. Vaataja suhestub (samastub?) kiiresti tema jutustajaga ja peagi on kõik ülejäänud tegelased laval tegelased lapse elust.

Ülejäänud tegelaste tuumiku moodustavad mainitud neli õde, kellega mul oli tegelikult üsna suuri raskusi harjuda. Neli noort tütarlast ei mängi kuidagi välja 30-40aastaseid naisi. Liis Lassi Kate'i (Liis Lass) ja Agnese (Kristiina Hortensia Port) soeng ja kleit reedavad, et nad on vanemad, kuid Rose (Katariina Kabel) ja Maggie (Maiken Schmidt) on ikka täitsa lapsed. Rose'i puhul on lapsemeelsus taotluslik ja Agnes peabki tema eest justkui vastutama. Maggie on loomu poolest alati rõõmsameelne ja muretu ning näib vist seepärast alati hästi noor. Vallasema Chris (Jane Kruus) on samuti noor. Kõigest hoolimata ei ole ta pettunud, lootust kaotanud. Nelja õe hulgast kujuneb Kate'ist tõeline tädi Kate, kes jumalakartliku kooliõpetajana tunneb, et peab vastutama nii õdede kui ka Chrisi lapse eest. Tädi Kate paistab etenduse alguses kontrastselt silma ja kuna ma lugu varem ei teadnud, siis kulus mõni aeg, et aru saada, et laval on viis õde, mitte mitu põlvkonda.

Kaspar Velbergi Jackil on õdede vaese elu vastu panna Aafrika-kogemus, millesse ta suhtub erinevalt konservatiivsest Kate'ist äärmise lustakusega ja mis paneb ülejäänud õdesid teda vaimustusega kuulama. Neile meeldib kuulata lugusid Jacki kaugest elust, milleks neil kellelgi ei näi lootust olevat. Kodus on ainsaks meelelahutuseks raadio, mis mängib siis, kui ise tahab. Lõikuspeo ajal peetav tantsupidu on niikuinii minevik.

Veel osaleb selles loos Chrisi poja isa Gerry (Priit Pius), kes ei näi ei lapsest ega Chrisist huvituvat. Ta küll tahaks kogu hingest olla edukas, ent kehvast proovireisijast paremat ei saa temast kuidagi. Nii on Gerry ka hästi lapsemeelne, ronib puu otsa raadioantenni sättima ja kontrollib hiljem sellesama raadio küünlaid. Tema kostüüm on tabav - linane põlvpükstega ülikond. Gerry ja Jack vahetavad isegi rituaalselt mütse.

Ängistav lugu nendest, kellel polnud lootust külast kuhugi minna, kuid keda uus põlvkond meenutab arusaamise ja armastusega. Karl-Andreas Kalmeti Michael on see uus põlvkond ja esimene lootuskiir tekib ehk juba ka tänu Maggie naerule. Kahjuks ei pääse muidu kui lahkudes.

Maret Tamme ja Illimar Vihmari kujunduses on kasutatud samasuguseid tumbasid nagu "Seitsmes vennas", kuid peale selle on laval ka raadio, söögilaud ja nööril kuivav pesu, kootud sokid. Õhkõrnad kardinad täidavad majaseina rolli ja märgivad vahepeal distansteerumist.

Lavakate "Seitse venda"

Draamateatri Maalisaalis otsivad seitse venda maailmas oma kohta. Seitse erinevat venda astuvad pärast vanemateta jäämist julgelt elule vastu ja üleannetutest kõva peaga poisikestest asjalikeks noorteks meesteks kujunemine kukub seitsmel lavakat lõpetaval noormehel väga hästi välja. Isegi nii hästi, et Priit Pedajase lavastus jääb poiste mängu varju, rääkimata Pedajasest kui köstrist ja nimismehest endast. Kui üldse, siis tahakski Pedajase "Seitsme venna" lavastusele ette heita just seda, et oleks tahtnud näha veel kujundlikumat käsitlust. Noored näitlejad saanuks hakkama küll. See lend on ühtlaselt tugev.

Vennad määravad peremehe rolli sõbralikult kõige vanemale vennale ehk Juhanile, keda kehastab Pääru Oja. Ja Pääru taktikepi all kogu lugu hargnema hakkabki. Lõbusalt ja lustlikult. Poleks uskunudki, et Aleksis Kivi raamat nii lustlik olla võib. Noortes (põhjamaa) meestes peab parajas koguses uljust olema. Sedasama uljust, mida Juhani enesekindlal moel vaatajaile demonstreerib ja teistesse vendadesse sisendab. Olgugi et ta pea on kõvavõitu. Esimese vaatuse lõpuks on Juhanil üks särk katki kakeldud ja tantsitud. Vastukaaluks Juhanile on Eero (Priit Strandberg) terane ega jäta kasutamata ühtki võimalust, et vanema venna rumalust osatada. Mõistukõnet jätkub tal ka siis, kui peab vendadele aabitsatarkust õpetama. Nagu ikka, nõuavad sellised õpilased kahtlaste juttude summutamise eesmärgil lihtsalt, et õpetatagu neid nii, nagu neile sobib, ja siis, kui neile sobib.

Silmapaistev on ka Kaspar Velbergi Simeoni. Jumalakartlik Simeoni on justkui hea vaim uljaspäiste vendade kohal, manitsedes ikka ja jälle teisi rahulikkusele. Seejuures ei paista Simeoni üldse tüütu või vagurana; teeb hoopis kõiki poisikesetempe kaasa. Peale selle on tal lavastuse vältel läbiv osa, nagu juba nimetatud Juhanil ja Eerol. Neljanda vennana on läbivalt "pildil" Tuomas (Priit Pius) - see, kellel jõudu vist kõige rohkem, aga kes pole pika jutuga mees. Keegi neist isegi ütleb korra umbes nii: "Tuomas vihastab harva, aga kui ta seda teeb, siis on jama lahti."

Ma tegelikult peaaegu et valmistusin selleks, et kursuse kaksikutel etenduse ajal vahet teha, aga selleks ei olnud erilist vajadust. Nad olid väga erinevad, kandsid piisavalt erinevaid riideid ja Tuomasel oli palju selgem osa kui Aapol (Märt Pius). Hoopis keerulisemaks osutus vendade Kalmetite eristamine. Lauri (Karl-Andreas Kalmet), Timo (Henrik Kalmet) ja Aapo said kõik vaid mõned korrad pikemalt üksi sõna võtta ja jäid niiviisi teenimatult varju. Lauri joob end küll korra kivi peal härgade eest paos olles purju ja saab niiviisi julgust juurde, et keelele vaba voli anda. Aga sellega nende kolme osa peaaegu piirdubki.

Lavastuse kunstnikud on Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid Maret Tamme, Illimar Vihmar ja Lina Nguyen. Lavakujunduses on kasutatud kümmekonda puust tumbat ja hulka puutoikaid. Need tumbad täidavad nii maja kui ka koolipingi kui ka suure kivi rolli ning puutoikad sobivad nii püssideks kui ka kurikateks. Täidavad täpselt nii leidlikult, kui lapseohtu poisikesed neile kasutust leiavad.

Muljetavaldav tervik tekkis saalis. Juhani kandis endas justkui kõiki nooremate vendade üksikuid omadusi. Või kui tal ka mõnda neist endal polnud, teadis ometi, kelle tugevus see on. Kas see avaldub siis, kui inimene peab vastutama, juhtima, kellegi eest seisma? Ja kui ollakse usaldanud end kellegi kätesse? Kui mässumeelsus ja ind jahtub, saabub talentidel aeg naasta, nagu uuemal ajal tavatsetakse arvata.

Teater NO99 kevadel ja suve hakul Münchenis, Londonis, Berliinis ja Viinis

Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith Theatre'i ühislavastust "Three Kingdoms" saab aprillis, mais ja juunis näha Münchenis, Londonis, Berliinis ja Viinis.

Mänguajad Münchenis:

17. aprill 2012 kell 19.30
19. aprill 2012 kell 19.30
20. aprill 2012 kell 19.30
21. aprill 2012 kell 19.30
23. aprill 2012 kell 19.30
24. aprill 2012 kell 19.30

Mänguajad Londonis:

3. mai 2012 kell 19.30
4. mai 2012 kell 19.30
5. mai 2012 kell 19.30
8. mai 2012 kell 19.30
9. mai 2012 kell 19.30
10. mai 2012 kell 19.30
11. mai 2012 kell 19.30
12. mai 2012 kell 14.30
12. mai 2012 kell 19.30
14. mai 2012 kell 19.30
15. mai 2012 kell 19.30
16. mai 2012 kell 19.30
17. mai 2012 kell 19.30
18. mai 2012 kell 19.30
19. mai 2012 kell 14.30
19. mai 2012 kell 19.30

Mänguajad Berliinis:

7. juuni 2012 kell 19.30
8. juuni 2012 kell 19.00

Mänguajad Viinis:

12. juuni 2012 kell 19.30
13. juuni 2012 kell 19.30
14. juuni 2012 kell 19.30
15. juuni 2012 kell 19:30

Rakvere "Leenane'i kaunitar"

Natuke rohkem kui kümme aastat tagasi oli eesti teatris Martin McDonagh' näidendite lavastamise, mängimise ja vaatamise buum. See oli üsna pärast seda, kui iirlasest näitekirjaniku näidendid riburadapidi Londonis lavale jõudsid. Praegu Rakvere Teatri repertuaaris oleva "Leenane'i kaunitari" kavalehelt võib lugeda huvitavat fakti: "1997. aastal sai 27-aastasest Marin McDonagh'st esimene Shakespeare'i-järgne näitekirjanik, kelle neli erinevat näidendit olid korraga Londoni teatrite repertuaaris." Eestlased armastavad neid iiri lugusid. Omaaegne Tiit Ojasoo "Padjamehe" lavastus NO-teatris meenub ikka ja jälle kui üks šokeerivamaid kogemusi teatris. Kummalisel kombel olin Rakvere Teatri "Leenane'i kaunitari" etenduse eel Eesti Draamateatri suures saalis ära unustanud, millised emotsioonid võivad lavalt kostuva ja nähtavaga kaasneda. Esimese vaatuse ajal tuli järsku meelde: McDonagh on hirmus-hirmus karm ja valus, ja väga realistlik! Tema näidendid on ühed paremad, mis nüüdisajal kirjutatud. Aga mis peamine - need iiri lood näivad sageli nagu eesti lood.

Üllar Saaremäe "Leenane'i kaunitari" lavastuses torkab silma ja kõrva paratamatus. Üsna etenduse alguses meenus üks lapsepõlvekogemus või -teadmine. Meil oli üks tuttav pere, kus ligi neljakümneaastane mees hooldas oma vana ema, saamata seetõttu ise peret luua ja suutmata kuidagi oma eluga edasi minna. Sellest ajast peale tean, et Magi (Ines Aru) ja Maureeni (Ülle Lichtfeldt) lood on päriselt olemas. Muidugi võib öelda, et küsimus on valikutes, aga sageli ei ole muud võimalust. Mag ei ole halb inimene. Raske elu on jätnud jälje ja kujundanud olukorra selliseks, kus tal lõpuks ometi tekib võimalus võimutseda. Aja taak, mis muud. Nii nagu vanemad elavad oma täitumata unistusi laste peal välja. Teisalt oli kõnekas Magi küsimus: "Miks nad seal raadios ei räägi inglise keeles?" "Miks peaks Iirimaal rääkima inglise keeles?" väidab Maureen vastu. Nagu meil Eestis: eesti keelega ei ole midagi peale hakata, kui tööd ja leiba pole ja õnne tuleb ikka kuhugi kaugemale otsima minna.

Maureen peab siiski päevast päeva ema kapriise taluma ja on neljakümneaastasena viimsegi lootuse kaotanud, et oma elu elama hakata. Ta olevat seni suudelnud kahte meest, kuid sedagi on ema arvates kahe võrra liiga palju. Siis veedab ta peojärgse öö Pato Dooleyga (Velvo Väli) ja Maureenis tärkab uuesti lootus. Lootus alustada otsast peale, lootus olla muredest prii. Pato lubab kirjutada, aga ikka ei lähe nii, nagu Maureen ootab. Ta keedab emale endistviisi kisselli ja putru.

Kõik see juhtub imeilusates Connemara mägedes, kus elamine võiks tähendada elu muinasjutus. Nagu ka mõnes kauges eesti külas, kus inimestel juba ammu tööd ei ole ja tuleb lahkuda või ollakse juba lahkunud, aga kus on kõrvaltvaataja arvates justkui paradiis. Ainult et, miks need kõrvaltvaatajad ei lähe sinna elama? Mitte midagi ei ole teha! Patogi lahkub Connemarast, põhjendades oma lahkumist Maureenile saadetud kirjas ääretult südamlikul ja lihtsal toonil, andes veel kord mõista, et selles karmis maanurgas ei ole temale kohta. Ta tahaks, et Maureen tuleks kaasa.

Pato noorem vend Ray (Mait Joorits) peab olema justkui viimane, kes kõigi ülejäänte tujusid ja soove täidab. Ta vaataks parema meelega kodus telekat, näeks, kuidas mujal elatakse ja ollakse, kuid täidab lihtsalt sõnumitooja rolli, alatasa rangeid juhtnööre järgides. Nende juures peetakse ikka kellegi lahkumispidu. Mag ja Maureen on vist viimased, kes kuhugi ei lähe, kellel pole kuhugi minna. Ray peab neid (sellepärast?) hulluks.

Ines Aru Magi osas on väga õnnestunud valik. Ta on ühtaegu tüütu ja südamlik, aga kiuslik ja edev. Kindlasti ei ole tema Mag kuri. Ülle Lichtfeldti Maureen on väga väsinud, ent ei kaota lootust kuni viimase hetkeni, see tähendab hetkeni, kui ring saab täis ja kui temast saab seesama käskiv-kamandav vananev naine. Saatuse iroonia ja paratamatus. Mehed (Velvo Väli ja Mait Joorits) peavad ära minema, sest muidu ei saa. Neil on vähe julgust, et rääkida. Mehelik uhkus vist ei lubakski? Kahjuks jääb Leenane'i kaunitar närtsima. Rakvere Teatri lavastus on väga meie endi lugu - ehe ja lihtne.