Kairi Kivirähk lõpetab oma artikli NO-teatri "Pedagoogilisest poeemist" nende sõnadega: "Mis on teatrietenduse pealisülesanne? Tungida inimeseni, jagada emotsioone, olla kommunikatsioonis energiakiirte abil ja näidata, mida tähendab olla siin ja praegu. Need ülesanded said kirja oma linnukesed, kes ei tahagi ära lennata, vaid jäävad märkima ühte õnnestunud etendust." Ma siis alustan või jätkan sellest kohast.
"Pedagoogiline poeem" on lavakunstikooli 26. lennu esimene suur ja avalik ühine ülesastumine. Üks tuttav küsis mu käest hiljuti, et kas kannatab vaadata ... Pidin tunnistama, et ei ole kindel, kas sain küsimusest aru. Ma ei oska teatrisse niimoodi suhtuda, et kas kannatab või ei kannata vaadata. Teater peab puudutama ja palju sõltub ka vaatajast. "Pedagoogiline poeem" kannatab küll vaadata! Ja puudutab ka! Noored näitlejad, õigemini alles näitlejaks kujunejad, suutsid minu kui vaataja õhtu peaaegu sõnatute etüüdide, katsetamise, eneseotsingutega täita niimoodi, et mul ei hakanud kordagi igav. Seda peab ise nägema ja läbi elama. Nad mängivad ehedalt elulist mängu ja väga julgelt. Katsetamiste ja proovimiste tunne valdas mindki, lastes mõtetel punasel äsjapestud põrandal omasoodu ringi käia.
Koos lavakoolitudengitega on laval Marika Vaarik, kes kehastub juhendajaks ja õpetajaks. Nii tekib nähtavast-kuuldavast mulje, nagu oleks tegemist õppetunni või -protsessiga. Etüüdid, mis justkui juba lähevad, lõigatakse juhendaja poolt ühtäkki järsult ja vastuvaidlemist mitte sallival moel läbi, etüüdid, mis justkui kuidagi ei lähe, tehakse uuesti. Õppeprotsess on vaid asja üks külg. Kui arvestada, et lavastuse aluseks on ikkagi Makarenko "Pedagoogiline poeem" ja et valmistuti ekstreemsetes tingimustes, moodsatest kommunikatsioonivahenditest eemal, siis käivitub hoopis teistsugune ja karmim lugu, millest ei puudu viited ja vihjed ideelisele alustekstile. Kunstlikes, karmides tingimustes omandab mäng, ja miks mitte ka elu, palju tõsisemad reeglid. Inimesed kisuvad end peagi alasti. Selles lavastuses niisamuti.
Jäi mulje, et sellel kursusel on palju tüdrukuid. Vist sellepärast, et üsna kohe jäi silma paar tüdrukut, kes on näitlejatena kas andekamad või lihtsalt praegu silmapaistvamad. Poistega on asi keerulisem. Eredamalt jäid meelde need, kellel on lisaks näitlemisele veel mõni laval kasuks tulev oskus varrukast võtta. Arvuliselt on poisse-tüdrukuid vist ikka üsna võrdselt.
Esimese vaatuse kullimäng venis natuke liiga pikaks, aga teine vaatus kompenseeris mitmekordselt kõik selle, mis esimesest vaatusest kripeldama jäi. Teise vaatuse algul lauldud laulud andsid hoogu juurde, äratasid positiivsust. Mõne hetke pärast sai muidugi jälle selgeks, et nooruse segane rõõm võib lahtuda sama kirglikult, kui alguse sai. Teiseks vaatuseks olid peaaegu kõik alguse kohmetusest jagu saanud. Kokkuvõttes ei olnud isegi põhjust öelda, et Marika Vaarik noortest hirmus palju üle oli. Eks see räägi omamoodi meisterlikkusest, kui näitleja suudab partneri(te)ga niiviisi suhestuda, et tervik on tasakaalus ja rühmatööst ei kujune kellegi soolo.
"Pedagoogilise poeemi" lavastus osutus kokkuvõtteks palju positiivsemaks, kui ma oodata oskasin. Noorte hoog ja vaataja puuduvad ootused võimaldasid (maailma)valus ja (enese)otsingus näha füüsilisest alastiolekust ja isegi julmusest hoolimata näha nii palju loomulikku, et lõpuks sai kokku magusvalus, igatsuselaadne ootus. Selline teater ei ole Eestis enam uudne, aga mitte ka nii tavaline, et tüdineks. Mulle meeldib aeg-ajalt elu haprust näha ja siis seda kuidagi sõnastada püüda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar