Laupäev, 7. juuli 2012

Wiltzi festivalil "Luikede järve" ja "Aidat" vaatamas

Suveteatrihooaeg on nüüd küll väga korralikult avatud! Põhja-Luksemburgis Wiltzis on igal suvel enam kui kuu aega kestev Wiltzi festival, mis on ilmsesti sealkandi suurim ja tähtsaim kultuurisündmus. Seda enam, et festivali repertuaar on alati väga muljetavaldav, piletihinnad krõbedad jne. Kontserdid ja teatrietendused toimuvad Wiltzi lossi ette rajatud amfiteatris. Suur osa publikust mahub hiigelsuure telgikatuse alla ja seetõttu ei pea vihmase ilma pärast muretsema. Külma peletamiseks tuleb ainult soojemad riided selga panna ja pleedid-tekid kaasa võtta. Pleede saab kohapeal ka rentida ja osta. Etendused algavad eestlase jaoks ebaharilikult hilisel ajal (veidi enne 21), kuid kohalike jaoks on see väga sobilik aeg, võimaldades ka kaugemalt tulijatel hõlpsasti õigeks ajaks kohale jõuda. Niisuguste suurürituste ajal on pealegi tavapärane, et sõitma on pandud erirongid jne. Olin tahtnud mitu korda varem juba selle festivali ajal Wiltzi minna, aga alati kippusid mind huvitavad kontserdid või etendused olema siis, kui ma tavaliselt suvel siin ei ole. Sel aastal olin rõõmsalt üllatunud, kui leidsin täidet koguni kahele reede õhtule.

Esimesel reedel nädal aega tagasi käisime vaatamas Moskva Linnaballeti "Luikede järve". Sama lavastust saab käesoleva aasta detsembri lõpus vaadata Saku Suurhallis. Sellel etendusel oli ainult üks puudus: muusika tuli lindilt. Aga see ei takistanud tantsijatel sünkroonis olla ja muusikas püsida. Vabaõhulava puhul kardetud probleem, et laval liikumist on hüpete ajal häirivalt kõvasti kuulda, häiris õige pisut ainult alguses. Pikapeale sain aru, et lava püsib väga ilusti, liikumist oli kuulda kahel pool lava "kanalites", kust tantsijad lavale ja lavalt ära liikusid. Paarikümne luige lavale jooksmise puhul võitis lavastus sellest aga hoopis kuhjaga juurde - ehe mulje tekkis, nagu tõuseks päriselt ka suurte lindude parv tiivaplaginal lendu. Kava me ei ostnud ja seetõttu solistidest midagi teada ei saanud. Tantsisid kõik küll imeilusti ja vägisi tekkis tahtmine neid võrrelda Flandria Balleti tantsijatega. Jaanuaris nähtud Flandria Balleti "Uinuvas kaunitaris" oli kohe näha, kuidas laval samme seati ja sätiti. Venelased olid nende kõrval täiesti teine tase.

Hilisest etenduse algusajast hoolimata oli "Luikede järve" publiku hulgas palju väikesi tüdrukuid, kes istusid, pilk lavale naelutatud, kogu esimese vaatuse väga vapralt, kuid jäid teise vaatuse lõpuks vist pea kõik kas oma toolil või vanemate süles magama.

Eile õhtul ehk teisel reedel käisime vaatamas Wroclawi Riigioperi "Aidat". Itaaliakeelne ooper nõuab vaatajalt täit tähelepanu ja selle etenduse puhul häiris alguses väga see, et inimesed ei tule õigeks ajaks kohale, vaid otsivad suurel publikualal oma kohta alles siis, kui etendus juba käib. Lõputult see voorimine õnneks ei kestnud ja edasi sai ainult ja ainult nautida. Meeldejäävaim oli lavastuse juures Wroclawi Riigiooperi koor ja see, kuidas koor oli "sisse lavastatud". Meessolistide hääled olid väga võimsad, isegi nii võimsad, et naissolistid jäid tuntavalt nõrgaks. Kostüümidega oli kõvasti vaeva nähtud, kuigi mõned neist olid ikkagi ebaõnnestunud. Neljast valvurinoormehest hakkas mul külmas öös kahju - üsna jaheda ilmaga laval lihtsalt seismine, õhuke linane palakas niuete ümber tõmmatud, pidi nõudma pingutust. Mõned tehnilised viperused ilmnesid ka - tõrvikud ei tahtnud hästi põleda, aga ju nad siis ei mõelnud, et tark oleks nendesse enne õli sisse kallata ... Kokkuvõttes jälle kord väga-väga ilus teatriõhtu ja üle pika aja oli jälle hea "Aida" sisu meelde tuletada.

Järgneb Eesti (suve)teatrihooaeg ...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar