Neljapäev, 19. juuli 2012

Peko: "Iga mees peab olema kuningas kui vaja."

Väga tahaks loota, et tänavusuvised "Peko" etendused Värska laululaval ei jäänud viimaseks. Niisugust kultuuriloolist teatrit on alati hea vaadata. Pealegi on žanrimääratluselt muinasrokk "Peko" lavastatud võtmes, mis kõneleb ka juhusliku teatrivaatajaga.

Võib ju mõelda, et Värska on näiteks põhjaeestlase jaoks hirmus kaugel, aga ka selle peale on mõeldud ... Mängupaiga ees platsil peetav laat oli nagu kaleidoskoopiline läbilõige selle väikse maanurga kultuurist ja pärandist. Seal oli rohkesti kohalikku käsitööd, lapsed mängisid pilli jne. Etenduse vaheajal jätkasid ansamblid laulmist ja tantsimist. Isegi külakiik on olemas. Peaaegu kolmetunnine teatrietendus selle ilu ja elu juures on nagu täpp "i" peal. Või kirss tipul, nagu ütles aasta eest Danzumees:

"Kui see Värska nii kaugel ei oleks, ma käiks seal iga päev :)"

Kui mina tänavu suvel kõige viimase etenduse ajal seal tribüünil istusin ja puuriitade vahel kulgevat mängu vaatasin, tabasin end pidevalt mõttelt, et see on väga võimas elu ja surma lugu. Etendus algab Peko sünniga ja lõpeb Peko surmaga. Aga vahepeale mahub veel väga palju elu ja surma. Tegelikult ikka rohkem elu, sest elust midagi loomulikumat ei ole ja ühe väikse rahva püüdlustes kajastub ehedaimal moel kogu inimsoo elujanu. Teise vaatuse ajal voolasid mul mitmel korral põski mööda pisarad. Pisarad on nagu lakmus - tulevad ikka siis, kui mõte on tükki niimoodi sisse läinud, et piir reaalsuse ja mängu vahel on kadunud. Päevase etenduse ajal võhivõõraste inimeste kõrval istudes on nii nadi nutta.

Kahe ajatasandi lahendus oli kihvtilt teostatud. Lakkamatult värisevate kätega külajoodik Kolla on kurbvalusa faktina tänapäeva külamehe võrdkuju vahest rohkemgi kui siis, kui igas puuriidas oli mõni viinapudel varuks. Kolla unistab ikka, kas või kuningaks saamisest, ja peab kaaslastega aru Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisega kaasnevate probleemide üle. Rahututel aegadel heitles ta ühe ja teise poole vahel, aga ega reetureid ei armasta keegi. Rahulikel aegadel sobis ta ilusti ristiisaks ja isameheks.

Ennekõike on "Peko" nimitegelase elu lugu. Andres Mähari Peko oli kõigepealt arglik ja vagur noormees, kes ema (Merle Jääger) sõnul pidi peaaegu kõik tööd talus ära tegema. Ilusad noored tüdrukud ajasid temalgi pea segamini, aga naise võttis ta armastuse pärast. Nabra (Sandra Uusberg) meenutas kangesti Emajõe Suveteatri Põrgupõhja perenaist. Võib-olla muidu ei saagi - eesti talunaine pidi/peab olema tasane ja kannatlik. Peko tarkus ja arukus oli võluv, andes mitmekordselt tunnistust, et (heaks) juhiks ja kuningaks ei saa inimene, kes teisi ei austa ega armasta. Peko oli leebe oma poegadega ja tema armastus naise vastu paistis nagu heas armastusloos.

Kõik olulisemad karakterid olid täpselt mängitud. Nagu öeldud, Peko sõna otseses mõttes arenes etenduse jooksul. Ta jõudis välja selleni, et teadis "viimases vaatuses", et tema isa oli potisetu ja tema on olnud põllumees. Üks võimsamaid stseene oli etenduses näiteks see, kui isa (Raivo E. Tamm) surnuna püsti tõuseb, Jeesusega kaasa läheb ja Mardsjole ühmab: "Ära ulu!" Merle Jäägeri Mardsjo on kindlasti tema paremaid rolle. Kui sünnitusvaludes naine on kompromissialdis, siis vaid mõni minut hiljem on temast saanud ehe seto naine ja veel hiljem rahulikult toimetav vanaema, kes lapselastele laulda armastab. Nabra oli ebamaine naine ja läkski lõpus teatavas mõttes nelja tuule poole. Peamine, et Essu juures saavad and Pekoga jälle kokku.

Kõigist tegelastest rääkida ei jõua. Tegelikult olid kõik omas rollis väga head. Kui kedagi veel eraldi välja tuua, siis vastu Essut (Juss Haasma). Essu osa on üsna keeruline, sest setode usk on omamoodi segu kristlusest ja taarausust. Juss Haasmal õnnestus näidata hästi seda kahe jumala palet.

Muusikaline pool meeldis eriti just sellepärast, et lavastus ei olnud mingilgi moel muusikalihõnguline. Ei mingit niisama laulmist, leelotamised jm olid massistseenides (pulmad, matused jne). Kunstnikutöö, mis kajastus eelkõige suurtes puuriitades, on "Peko" lavastuse puhul kõige parem visiitkaart. Usun, et puuriidad tuletavad mulle veel mõnda aega meelde seda pühapäeva pärastlõunat Värskas. Ja piiripostide vahelt paistab kirikutorn. Piir minu piirideta maailmas räägib mõnikord lihtsalt lootusetusest.

2 kommentaari:

  1. Arvo Kukumägi pidi olema rollis, mida mängib Raivo E. Tamm.

    VastaKustuta
  2. Aa, vabandust. Mäletasin millegipärast, et tema oli mõeldud peaossa. Aga ega ma enam eelmise aasta uudiseid üle ei lugenud küll, kui tänavu vaatama läksin. Istusin seal ja mõtlesin nüüd, et kuidagi ei kujuta Kukumägi Pekona ette. Ajaloolise tõe huvides parandasin pisut oma postitust selle märkuse peale. :)

    VastaKustuta