Etendust, mida Ohtu mõisa tiigi ääres vaadata saab, võiks nimetada vabalt kaunitari ja koletise suveöö unenäoks. Kusjuures kavalehelt ei puudu sugugi viited Shakespeare'ile. Alan Ayckbourni komöödia "Suveunistused" tundus hästi sobivat kergemaks vahelduseks, aga leidsin end hoopis otsast lõpuni väga hästi tehtud ja lihtsaid, kuid olulisi väärtusi meelde tuletavalt etenduselt.
Ilus! Mitmes mõttes. Lugu on nagu tõeline muinasjutt ja karakterid selles esiotsa täitsa mustvalged - kurjad ja head. Kui vaid saaks mängupaiga pisut kuivemaks, mõjuks rahvusvahelise korporatsiooni juhi kodumaja aiamaja ümbrus tõetruumalt. Kõnealuse rahvusvahelise korporatsiooni juht Grayson (Tõnu Kilgas) elab koos naise Chrissie (Ülle Kaljuste) ja noorema tütre Meliga (Jane Kruus) Londoni lähedal. Aiamajja on and lubanud elama vanema tütre Amanda (Kleer Maibaum) endise kunstnikust abikaasa Roberti (Veiko Täär), kuna Amanda on parasjagu oma uue abikaasaga mesinädalaid veetmas. Poisilik jä mässumeelne Mel armastab Roberti seltskonda, kuid 17aastane ja keskealine mees ei suuda siiski ühist keelt leida.
Kõlab ju nagu suhtedraama? Tõsi ta on. Vähemalt kuni hetkeni, mil metsast ilmub kaunis tütarlaps Belle (Nele-Liis Vaiksoo), kes on nagu Roberti pildilt maha astunud kaunitar. Vähe sellest, ta tulevatki muinasjutumaailmast, põgeneb koletise eest ja satub maailma, mida ta nimetab Põrguks. Roberti jaoks on Belle printsess ja sellena ta teda ka pererahvale esitleb. Nüüd avalduvad kümned registrid, milles majaperenaine Chrissie esineda suudab. Aga selles lavastuses ei tee mitte ainult Ülle Kaljuste suurepärast rolli, vaid talle sekundeerib suurepäraselt ka Tõnu Kilgas tasakaaluka juhina, olles siiski parajalt teravmeelne.
Nele-Liis Vaiksoo Belle on imearmas ebamaine tütarlaps, kes mõistab vaid laulu ja kellega saab kõnelda üksnes lauldes. Suurepärane leid metsamuusikali. Tõeline looduslaps. Robertist ei saa parima tahtmise juureski koletist ja päriskoletis on hella hingega hirmsa välimusega koll, kes peaks printsessi suudluse peale muutuma ilusaks printsiks. Muinasjutumaailma teist poolt ehk koletist mängib Mait Trink. Tema Baldemar on võimas igas mõttes. Ja samuti jälle ainult lauldes kõnelev. Baldemar pole kaotanud lootust naist leida ja röövib Amanda. Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata - Amanda loomus teeb Baldemari haigeks.
Lavastuslikult ja muusikaliselt tõepoolest väga hea tükk, peale jääb muinasjutumaailm. Sellest oli natuke kahju, sest kui Chrissie ja Graysoni liin on hästi paigas, on näiteks Amanda ja tema uue abikaasa Sinclairi (Villu Kangur) suhte kohal küsimärgid. Muinasjutul on hea lõpp ja endine kuri Amanda pani mind lõpus korraks uskuma, et ta tahab nüüd Robertit tagasi. Sellele meeldib uus Amanda aga veelgi vähem kui endine. Samuti ei mõjunud kuni lõpuni usutavalt Roberti ja Meli teineteiseleidmine. See tekkis tühja koha peale, täpselt sellisena, nagu nad kahekesi lõpulaulus laulavad: "Vahel näib ..., vahel ...". Need pisiasjad ei riku aga tervikut, mis on nagu ilus unenägu suveõhtus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar