Kolmapäev, 4. juuli 2012

Üldse mitte hollywoodilik Hollywoodi film "Ohtlik sõit"

Millalgi möödunud nädalal näidati ETVs "Ohtlikku sõitu" (Drive). See film jooksis vist eelmise aasta lõpus Eestis kinodes ja ma täitsa kaalusin vaatama minemist, aga thrillerid mulle reeglina ei meeldi. Oscarite jagamise eel pälvis "Ohtlik sõit" aga jälle tähelepanu ja lõpuks mõtlesin, et kui millalgi võimalus tekib, vaatan ära. Nüüd siis tekkiski hea võimalus, ja kahetseda pole mingit põhjust, sest see on väga mittehollywoodilik film ja aeglaste kaadrite tõttu eriliselt kriipiv.

Sisust. Noor mees (Ryan Gosling) töötab filmistuudios, tehes filmide jaoks autodega ohtlikke manöövreid; temaga ühes majas elab noor naine Irene (Carey Mulligan) väikse lapsega; naise mees (Bryan Cranston) on vangis. Kui mees vanglast välja saab, selgub, et ta on allilmategelastele suure summa raha võlgu. Driver pakub raha hankimisel abi, ent satub tänu sellele ka allilma huviorbiiti. Ja siis võiks järeldada lihtsalt suurt jama, tapmist ja tagaajamist. Tagaajamist on küll, aga mitte tavapärases märuli mõistes, vaid peene psühholoogilise mänguna. Ma ei olnud filmi lõpuks enam sugugi kindel, et driver polnud juba varem mõne palju vägevama grupeeringu võtmetegelane - verd lendas peamiselt ta jalgade alt uskumatu jõhkrusega ja peaosatäitja kivinägu andis mõista, et kedagi teist on selles rollis keeruline ette kujutada. Nii palju jäi lahtiseks ja ometi oli kõik kristalselt selge. Igatahes oli vanglast vabanenud Shannon driver'iga võrreldes väga leebe kuju.

Driver tundis end autos kindlasti paremini kui inimeste seltskonnas. Aeglaselt kaadrid, kuigi ekraanil kihutab auto ja elu jõhkra järjekindlusega edasi, lasid rääkida pilkudel ja ilmetel, milles on peidus rohkem kui tuhat sõna, ja tegid filmist tõeliselt nauditava vaatamise. Kõigest filmide jaoks töötav noormees sõitis oma sõitu ja näitas peaaegu üksi õhkõrna elu ja mängu vahelist piiri. Suurel kiirusel liikudes on neetult keeruline peatuda, tuleb sõita lõpuni. Võimas psühholoogiline vaatemäng, kus minusugusel õrnahingelisel hakkavad pisarad kõigist pingutustest hoolimata valusalt voolama ja sisemine vapustus on visa mööduma. Niisugused filmid, kus lõpp ei ole lõpp, on mu lemmikud ja Gosling on nüüd ka üks mu lemmikuid.

"Ohtliku sõidu" stsenaarium on vähemalt sama äge kui muusikaline kujundus, mis Oscari kandidaadiks nimetati. Muusikaline kujundus vääriks õigupoolest lausa omaette peatükki, sest napi sõnalise osa asemel jutustab muusika kõigest niigi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar