Paari päeva jooksul tutvusin kolme vaatamisväärsusega Tartus ja Tallinnas. AHHAA keskus on kohana ju tore, aga sihtrühmana on silmas peetud ilmselt väiksemaid külastajaid. Teletorni taasavamise üle on mul tõeliselt hea meel, sest see on üks koht, kuhu võib näiteks välismaalasest külalise viia. Ja Lennusadama angaarid teenivad mu käest vaid ülivõrdes kiidusõnu. Nüüd ükshaaval kõigist paari lausega.
AHHAA teaduskeskus on Tartu kesklinnas hoonena pilkupüüdev ja ligimeelitav. Käisin paar korda majast mööda ja lihtsalt pidin sisse minema. Võib-olla ma ei ole õige inimene hindama, aga minu arvates on AHHAA pilet mõttetult kallis. Olen käinud Pariisis Villette'i keskuses, mis on kordades suurem ja kus saab valida sõltuvalt oletatavast külastusajast saale ja korruseid ning sellest lähtuvalt piletihind küll varieerub, kuid põhiekspositsioon + suur planetaarium maksab täiskasvanule ikka vaid 11 eurot. AHHAA keskuses maksab ainult keskuse külastamise korral täiskasvanu pilet 12 eurot. Saan aru, et majandamiskulud on suured jne, ent on kurb, kui niisuguse koha külastamisest jääb pikemalt meelde piletihind, mitte asja sisu. Sisu osas tundub, et väiksemad lapsed võivad siin mõnuga aega veeta. Ainuüksi veeatraktsioon võib pälvida tundideks tähelepanu ning sealsamas kõrval olev tibula ja akvaarium on ka põnevad jälgida. Minu natuke suuremate laste jaoks olid huvitavamad pigem näiteks ebastandardsete nurkadega maja ja peegelseintega labürint. Martsipani tegemise töötuppa me minna ei viitsinud, sest martsipani on nii üks kui ka teine juba teinud. Optika ja valguse mõjul toimivad eksponaadid on alati põnevad, aga ka koos laealuse jalgratturi, vigurlifti jm lõbustuspargi vidinatega oli kõike kokku lihtsalt vähevõitu. Suurematele inimestele põnevamate atraktsioonideini pääsemiseks tuleb veel ka järjekorras seista.
Kui Teletorn tänavu kevadel jälle avati, oli inimeste huvi nende 21. korrusel olevate "seente" vastu nii suur, et järjekord torni pääsemiseks olevat olnud ulmeline. Kartsin, et suvel hõivavad torni turistid. Proovisin nii, et läksime nüüd hommikul pisut pärast avamist kohale. Ja ennäe, ei tulnudki kaua oodata! Umbes poole tunni pärast olime tornis. Ilm oli ka imekombel ilus. Peab tunnistama, et seente vahendusel jagatav info on väga huvitav, tutvustades Eestit mitteharjumuspäraste nurkade alt. Mu lemmik oli videolõik maailma pikima tuletiku süütamisest. See fakt oli päriselus mööda läinud. Sealsamas 21. korrusel on põrandas ka palju tähelepanu saanud aknad, millel saab seista, jalge all 170 meetrit tühjust. 22. korrusel asub kohvik ja sealtkaudu saab ka õue minna. Jube tuuline oli. Videotervitus jäi sõbrale saatmata. Lugesin sellisest võimalusest alles hiljem Teletorni kodulehelt.
Lennusadama kohta olin enne kuulnud ja lugenud, et aega peaks varuma vähemalt viis tundi ning et kindlasti tuleks ära vaadata filmiprogramm ja käia kohvikus. Meie käsutuses oli kogu pärastlõuna õhtuni välja ja sättisime nii, et lõunatame sealsamas Lennusadama kohvikus Maru. Lõunatamine ei läinud päris viperusteta, sest ooteaeg osutus väga pikaks. Toit oli aga väga hea ja teenindus ülivõrdes super. Nii et ma praegugi igatsen sinna kohvikusse tagasi. Muuseumit pean üheks ägedamaks, mida eales külastanud olen. Ja ei saa öelda, et ma olen just vähe muuseume külastanud. Iseasi on see, et kõiki ei saa omavahel võrrelda. Omalaadsete seas on Lennusadam aga kindlasti väga-väga hästi läbi mõeldud ja põnev koht. Lausa kahju, et Kultuuripealinna aastaks valmis ei saanud, oleks kindlasti pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, nagu seda sai Põhuteater. Eksponaatide paigutamise kontseptsioon vastavalt sellele, kuidas need ka muidu paiknevad - merealune maailm, merepealne maailm ja taevaalune -, on nutikas ja hämarus või peaaegu pimedus mere all on loomulik. Meeldis, et eksponaadid ei ole nööri taha pandud, vaid enamikku neist saab katsuda ja lähedalt uudistada. Simulaatorid on mõeldud küll pigem lastele kui tõsimeelsetele huvilistest täiskasvanutele, ent muuseumi eesmärk peabki olema kasvatuslik. Eespool mainitud filmiprogramm on Kiur Aarma ja Jaak Kilmi kümne lühidokumentaalfilmi kogumik pealkirjaga "Allveelennud". Pikemalt on sellest kirjutatud blogis "Pisut filmijuttu". Kui ma õigesti aru sain, siis jooksevad need filmid seal kogu aeg nii, et kui kümme filmi läbi saavad, on viieminutiline paus. Saali võib astuda mis tahes ajahetkel ning vaadata ja nautida pildikesi Eesti laevanduse ja lennunduse ajaloost. Lõbusas võtmes tehtud kõik ja mõni kohe väga naljakas. Lõpetuseks läksime veel sadamakai ääres seisvale Suurele Tõllule uitama ja lahkusime muuseumist siis, kui uksed suleti. Lennusadam on koht, kuhu ma läheks iga kell tagasi, kui võimalus tekib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar