Teisipäev, 28. veebruar 2012

Veel üks film - "Koduabiline"

Millest sünnib idee teha film? Miks võetakse aluseks Kathryn Stocketti romaan, mitte aga näiteks Harriet Beecher-Stowe'i "Onu Tomi onnike" või Harper Lee "Tappa laulurästast"? Võib-olla sellepärast, et nimetatud kaks on kinolinal ja muidu ka juba kasutatud materjal. Pilguheit Ameerika lähiajalukku ehk möödunud sajandi kuuekümnendatesse aastatesse paistab aga olevat kõneväärt. Miks muidu tegi Tate Taylor filmi "Koduabiline" (The Help)? Film on igati õnnestunud, väga selgepiiriline ja nukra tooniga. Mingil põhjusel jäin mõtisklema alusmaterjali alternatiivide üle. Sellest küsimused ja oletused.

Nagu öeldud, on "Koduabilise" aluseks Kathryn Stocketti raamat, mis räägib mustanahalise majapidajanna loo Ameerikas ajal, kui nendesse suhtuti ikka veel äärmise põlgusega. Nad töötasid valgete ameerika naiste heaks, kasvatasid nende lapsi, kuid ei tohtinud näiteks kasutada pererahvaga sama tualettruumi. See on korralduslikus mõttes täiesti absurdne. Kes neid tualettruume koristas, kes kasvatas rikaste lapsi? Kuidas saab anda lastele edasi väärtushinnanguid, mida ühiskonnas kehtiva arusaama järgi ei ole? Ometi see toimis nii.

"The Help" on tegelikult raamatu pealkiri. See sisaldab koduabiliste mälestusi, mida kogub noor ajakirjanik Skeeter Phelan, keda mängib Emma Stone. Tema kriitiline suhtumine mustanahaliste olukorda mõjutab tugevalt ta positsiooni seltskonnas, kuid jää on hakanud niikuinii murduma. Tasapisi muutub trendikaks hoopis vabameelse naise tüüp (filmis Celia Foote, keda kehastab Jessica Chastain). Jessica Chastaini loodud karakter on väga kihvt, ülemängimise piiril olevana meeldejääv. Mälestuste kogumine ei lähe Skeeteril sugugi lihtsalt - hirm on liiga suur. Esimese intervjueeritavaga (Viola Davis) räägib ta suure saladuskatte all, ülejäänud informandid nõustuvad alles pärast raputavat vahejuhtumit, millest saab justkui viimane piisk karikasse. Ja nüüd võtab igas mõttes juhtrolli üle Octavia Spenceri Minny. Pole midagi teha - kuigi Viola Davis on peategelane, on Octavia Spenceri kõrvalosa Oscari-vääriline. Ma ise oleks panustanud pigem Jessica Chastainile.

See on film inimõigustest, hoolimisest ja kaastundest natuke ka. Ajast, mis peaks olema möödas, kuid siin on miski, mis püsib inimestes muutumatuna. Töötav naine (loe: ajakirjanik) oli selles seltskonnas võõrastav. Võrdub mõtleva naisega ja paneb kohe mõtlema, et miks ei võik siis koduabiline olla mõtlev tavaline inimene? Mulle meeldis, et see ei olnud mustvalge vaatepunkti kuvamise üritus, vaid kohati hästi optimistlik, seejärel nukker ja aus, lõpuks aga lõbus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar